Nimelt juhtub, et laupäevase hõreda liikluse puhul sõidavad bussid täpselt ja ma jään maha 10.59 bussist ja seega ka 11.17 rongist. Mu mälestust mööda on 17 minutit täistund läbi väljuv rong kiirrong ja kohe selle järel (mäletamist mööda tund ja 24 minutit) peaks minema iga aiateiba juures peatuv kapsauss, mis jõuaks kohale pool tundi pärast kiirrongi, ja mul oleks lootust teistele pikapeale järele jõuda. No aga jaamas selgub, et kapsauss läheb sellisel tunnil hoopis 11.52 ja jõuab kohale poole ühe paiku. No mida parata. Lähen sellega, sest matkakola on kaasas ja selle kandi kaart samuti (muid kaarte mitte).
(Vasaku jala päev algab juba hommikul, kui hommiku õndsas vaikuses hakkavad helistama mu kursuse tudengid, kes tahavad teha eksamit. Olin eile õhtul hilja mõelnud, et äkki aktiveeriks lingi juba ära, oleks homme mureta, aga samas annaks see rohkem aega neile, kes hakkavad eksamitööd kirjutama juba öösest. Ja kui arvuti käima panen ja meili vaatan, oli mitu inimest saatnud ka meile, et kus eksamitöö on.)
Matka alguskohas võib imetella Maaselja ning Savijõe tavalisest meeter-poolteist kõrgemaid ja mitu korda kiiremaid vooge. Riigi madalaim punkt jääb nägemata, sest see on vee all. Üks kühmnokkluik ujub seal juures peaaegu tänaval. Matka algusosa algselt plaanitud teerada (jõeäärne jalgrattatee) on vee all, seal ujuvad pardid, mispärast suundun maanteeserva (teepeenraid ei ole, põrkepiirded on). Sajab uduvihma.
Tegelik Alam-Savijõe suur matkarada kulgeb mööda oruperve (libedate kiviastmetega trepp, hea, et on toekas käsipuu). Täheldan, et astmete vahel poris on üsna värskeid matkasaapa jälgi, vähemalt kaks erisugust saabast.
Läbi mõne langenud või murtud puuga pöögiku kiirteesilla alt läbi ja mäkke; siis leian kaarti uurides, et mis mõtet on teha ligi kolmekilomeetrine haak läbi metsa ja mäe otsast läbi, kui selle asemel võin lõigata üle kilomeetri ja minna killustikutehasest mööda, piki orunõlva teed. Siin piilub hetkeks pilvede vahel päike ja tihased laulavad ja ühel pihlakal on midagi justnagu rohelise lehe moodi küljes (muidugi, võib-olla oli see eelmise aasta leht). Enne küla näen nelja hiireviud; üks laskub puu otsa ja istub seal mingi tuusti otsas. Pärast näen hiireviusid veel (sirgeldan binoklis nähtud mustri kaardi servale, õhtul vaatan raamatust järele, et oli hiireviu).
Tee läheb läbi küla, kus on ojanire muutunud kohisevaks koseks. Edasi järsk tõus poolel orunõlval olevale astangule, teerada on kaetud lehtedega (mis võivad olla libedad) ja rajale on langenud üks puu. Paistab, et seda lõiku ei ole aastaid korrastatud (vt pink kõrval pildil). Kõik teeäärsed kivid (on nagu midagi kiviaedade moodi asju) on kaetud paksu samblakihiga.Edasi viib tee läbi kuusetihniku ja Google Earthis kruusatee mulje jätnud rada on selle ilmaga tegelikult lirtsuv pori (kohati on märke, et siit on keegi paar tundi tagasi läbi läinud). Vahepeal on uduvihm tihenenud tavaliseks vihmaks ning ilmunud mõõdukas udu. Vihm ei lase pilte teha. Kaart läheb vihma käes niiskeks, mistõttu üritan seda hoida nii kaua taskus kui võimalik. Heidan peast algse plaani matkata sportliku nimega külakeseni välja ja otsustan lõpetada eesti seltsi matka sihtkohaks olnud G. külas (kus G. on näpuveaga läti mehenimi), õigemini sellest kaks-kolm kilomeetrit edasi H. külas, kus käib buss kummaski suunas kord tunnis (G-s käib buss neli korda päevas).
G küla vastas otsustan veel lõigata ja liikuda G-ni mööda väikest matkarada peaaegu otse läbi oru. Metsane, sügav ja kaljupaljanditega ojaorg on ilus, aga pildid jäävad tegemata, sest koolme juures avaneb selline pilt: tavaliselt ilmselt alla meetri lai ja paari sentimeetri sügavune oja on vihmadega tõusnud kobrutavaks ja vähemalt 10–20 cm sügavuseks kiirevooluliseks kahe-kolme meetri laiuseks sogase veega kärestikuks. Ei tahaks jalgu märjaks teha ega isegi katsetama hakata, kui sügavast veest saab saabastega läbi minna, enne kui vesi sisse tuleb (olen kunagi detsembrikuus koos riietega vette kukkunud ja karta on, et jaanuaris ei ole sama elamus oluliselt soojem, isegi kui õhusooja on rohkem kui tollal oli). Kivid on kõik libedad ning meenub ammuse ellujäämisõpiku hoiatus, et kiire vool võib ootamatult jalust rabada.
Ehk meenutades näitlejast koolivenna pioneerilaagriaegset tarkust miks otse, kui ringi saab!, kõnnin mööda ojakalda kive mõni meeter ülesvoolu, kus leian toeka kaika, millele saab toetuda ja ojas olevaid kive tagudes kontrollida, kas need on kinni või logisevad. Hea, et keegi ei näe, kuidas ma viimaseks umbes meetriseks hüppeks viimaselt kivilt vastaskaldale (ülejäänud oja saab ületada kivilt kivile astudes, mitte hüpates, sest kivid on libedad) paar minutit valmistun: surun tõukejalga kivi serva taha asendisse, kus see ei libiseks, kaika tugevasti ojapõhja ja siis hopp! Jätan kaika põõsa najale järgmist ületajat ootama ja olen järgmised viis minutit oma saavutuse üle rõõmus, kuni jõuan teise, natuke laiema koolmeni. Sellest allavoolu on õnneks suuri lamedaid peaaegu kuivi kivisid, millest saab kuiva jalaga üle.
Jalutan G. külast läbi (siin on ainult üks tänav) ja alla orupõhja H. külla (kus on bussipeatus). Teel kuulen kuldnokka ja näen kormorane (usutavasti need ikka on kormoranid, mustad saldedad veelinnud, hele nokk, raamatu järgi on talviti siinkandis sisemaal suurte jõgede ääres küll). Mööda Savijõe läänekallast kulgeb rattatee, mida mööda tahan kevadel uisutada, aga H. külas pöördub jalgrattatee raudteetammilt ära ja täheldan, et see ei ole täitsa tasane. (Matka alguskohas oli paaris kohas liiklusmärke, et rulluisutamine lubatud, aga oli selge, et ega märgipanijad ise uisuta ega kujuta ette, kas nii krobelise asfaldi peal on see üldse võimalik.)
Olen bussipeatuses kümme minutit enne bussi (16.19), buss jääb mõne minuti hiljaks (nagu ikka). Sellega 11 km ülesvoolu E-chi, sealt järgmise bussiga linna (magan enamiku teed, kuigi buss pidurdab mitu korda nii, et seljast käib valu läbi). Kuue paiku olen korteris tagasi.
No comments:
Post a Comment