Hommikul kohvikus eesti rühma väike koosolek, kus pannakse paika kevadised puhkused ning õnnitletakse sünnipäevalast. Ja koostatakse vajamineva toidu ostunimestik. Homme minnakse üheskoos suurima köögiga kolleegi juurde kartulisalatit hakkima. Võtan oma kööginoa kaasa; õnneks ei ole NHE-majas turvakontrollil röntgenit, kes jaksaks muidu seletada.
Prantsuse keel läheb järgmisest nädalast edasi. Seekord toimub kohtumajas, teisipäeva hommikuti.
Balti peo arutelu meilis jõuab selleni, kas toitude juurde panna ainult inglis- või ka omakeelsed nimetused. Vaatan asja nn inseneri pilguga – kõik söövad, aga kõik ei huvitu keeltest – ehk leian, et paneme sildi peale ainult inglise, huvi korral võime ju ütelda, kuidas omakeelne nimetus kõlab.
Mu osaks langes viktoriini PowerPoint-esitluse tegemine ja täna saabuvad helifailid, mida tuleb mängida mõtlemisaja lõpuks. Palun ärge kujutage ette, kui keerukas selle lihtsa ülesande tulemus tegelikult on.
Inseneripilgu jätkuks: NHE-maja ja bussipeatuse/parkimishalli vahelise käigutee kohale on kerkimas sild, mis algab Tour-maja katuselt ja lõpeb ajutise teetammi kohal õhus, õigemini tellingutel. Korralik sild, terasest (kohal oli kraana, mis talasid paika tõstis). Alt läbikäik samas kogu aeg kinni ei ole (teeb mitme minuti pikkuse haagi); mõned mutrid on alla pillatud, muidu peaks olema ohutu. Võib-olla peaks kindluse mõttes käima silla alt läbi avatud vihmavarjuga. Vanasti, kui olid populaarsed vesilennukid, pandi nende mootori remondil mootori alla samal põhjusel parv. — Aga mind hämmastab enim see, et võiks ju eeldada, et algul ehitatakse valmis teine maja ning sild tehakse alles siis, aga et sild tehakse esimeseks ning selle ots ripub praktiliselt õhus...?
Õhtul saan korterisse tasuta, sest bussi piletimasin on jälle katki.
Vanade negatiivide digimine jõuab õhtul viisaka koolikooripeoni, kus pidi olema ika väga pime, sest enamik pilte on alavalgustatud isegi sellest hoolimata, et filmi tundlikkus oli 250, mis oli Vene ajal kõige tundlikum film (elektrivalguses koguni 350). Sellel oli nii paks emulsioonikiht, et see ei taha skanneriklaasil ühetasa püsida. Negatiivimärkmetes on kirjas peale selle, kes või mis on igal pildil, ka see, mis pilte on üldse suurendatud (ning isegi see, kes mis pildi on saanud). Mäletan, et mõni pilt oli nii alavalgustatud, et pimikus punases valguses ei näinud sellelt midagi. Skanner siiski leiab; tehnikasaavutused, eksju. Pärast pilte üle vaadates saan aru, et valge "kriimustus" umbes kümnel järjestikusel pildil on tegelikult fliisihõlmast (mida kasutasin filmilt tolmu pühkimiseks) sattunud koerakarv.
[Tänasest pealkirjast: tudengiühingu ajakirjas oli kord ülevaade sellest, kuidas ühing käis ooperis, tollase esimehe enda sulest, aga et ta juhtus olema ehitusinsener, siis oli ta selle pealkirjastanud "Ehitusinseneri pilguga" ning 90% ulatuses vaagis ooperimaja tarindeid.]
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment