N, 331. päev: need silmad, need silmad ja Balti pidu

Võtan kaasa leivad, mis – üllatus-üllatus! – on püsinud suhteliselt pehmed. Kibeda töökoormuse tõttu üritan tulla kohale kella poole kaheksaks; aga et ärkamine on väga vaevaline (leian ärgates, et mul on telefon peos, st olin uinunud selle edasikeeramise pealt; ja see ei ole teps mitte kell kuus, vaid umbes kolmveerand seitse), jõuan kohale umbes tund aega plaanitust hiljem.

Saan uue toanaabri, rumeenlase C. Olen olnud toanaabrita umbes 10½ viimast kuud, kui kaks hommikupoolikut välja arvata, mil mu tuppa majutati ajutiselt läti kolleeg LN, kelle toa lagi oli läbi sadanud.

* * *

Sööklast tulles tulen põnevale mõttele, panen selle siia kirja; kui te kunagi hiljem selle kuskilt mujalt leiate, võite teatada, et lugesite sama asja kõigepealt siit.

Nimelt teatavasti kuvasid I põlvkonna ööpikksilmad valguskordisti kujutist kollakasrohelisena, sest inimese silm on kollakasrohelise suhtes kõige tundlikum (ja eristab varjundeid kõige rohkem). Aga miks just kollakasrohelise suhtes? – Mõtlen – nägin eile lõpuks ära Björki ookeanikehastuse Ateena olümpiamängude avamisel, mille otseülekande ma maha magasin (your sweat is salty / I am why) – et äkki on see evolutsiooniline: inimese eellased elasid ju troopikaürgmetsas.

Kus valgus on küllap kollakasroheline.

Ja selle valguse suhtes tundlikemate silmadega isendeid soosis looduslik valik.

* * *

Tööd on palju ja pärast lõunat algavad peo ettevalmistused. Ja siis algavad ka tehnilised probleemid viktoriiniga, nimelt teatab viktoriinijuht, läti kolleeg LM, et tema arvutil on läti ja leedu nimede erimärgid asendunud küsimärkidega. Ja arvutispetsialist D oli aru saanud, et ma võtan kaasa oma läpaka, millest mina olin aru saanud teisiti. Tema läpakal, selgub, on OpenOffice, mis esitab PowerPointi ilma kellade ja viledeta. Tuleb viimasel hetkel laenata itimeestelt päris Office'iga läpakas (mis ühtlasi tähendab, et muusika ja video mängib ühelt, siis pannakse see kinni, et tõsta videoprojektori kaabel teise taha jne. Aga värk siiski töötab).

Lauakesed katavad end nii söögi kui joogiga ning peagi tulevad ka inimesed. Neid on umbes kuuskümmend, mis on "sambasaali" jaoks täitsa paras. Enim tähelepanu pälvib baarilett (Vana Tallinn "neljal erineval moel", Riia palsam, Leedu viin (mida vist lahti ei tehtudki), Leedu kali ja õlu). Võileivad kaovad ruttu, mu vaikseks rõõmustuseks tühjeneb esimeseks kiluvõileibade vaagen. Raamatud jäävad kuidagi tähelepanuta, videod tegelikult ka ning ka mõnd sööki on pärast veel enamik alles, nagu leedu meekoogid, mida võib süüa ühe näpuga, sest need püsivad kinni ise. Pärast arvatakse, et raamatud ja ekraan võinuks olla söögile ja joogile lähemal, sest mis see väike liköör või mesi raamatule ikka teeb.

Ja siis algab viktoriin. Saabuvatel inimestel lasti valida, mis värvi kleepsu nad tahavad, ja siis nende värvide järgi moodustub kuus võistkonda. Nagu eespool [või õigemini blogi iseärasusest tingituna allpool] kirjeldatud, pidi viktoriinis olema mõtlemisaja tähistamiseks kellatiksumine, aga selle käivitamine tähendas õigesse kohta vajutamist. Pärast õige vastuse kuvamine samuti. Ja et selgitus, mis kohas peab klõpsama millal, osutus liiga keeruliseks, siis vajutan nuppe ise. G, viktoriinimõtte algataja, seisab mul kogu aeg selja taga, torgib ja teatab muudkui "Faster, faster!", "Time!" või "Next slide!" Aga et õige vastus tuleb esile ainult pealkirjale klõpsates ja et pealkiri võib ise olla läinud suuremaks kui ala, kuhu vajutada tuleb, pean hoolikalt jälgima, kus muutub kursor noolest käeks. Aga pole viga midagi. Hasart igatahes tekib. Keegi, muide, ei arva ära, mis riik on läti keeles Igaunija, üksmeelne otsus on, et Leedu.

I koha saanud võistkond (rohelised) saavad kaela šokolaadimedalid, neli II kohta jagavat ja III koha võistkond šokolaadikarbid.

Et laululoendi etteotsa on sattunud Eesti roki näitena Dagö ja masin alustab mängimist alati esimesest loost, võib kuulda peo kahe tunni jooksul kokku kolm korda, kuidas joonistatud mees ei tee tänavale põit ja saadab õigekirjas meili.

Koristamisfaasis satun olukorda, kus õpetan itaallasele A-le läti keelt (olen siiski kaine, sest napiks jäänud une tõttu võisin kogu ürituse vältel (ja alles pärast nuppude vajutamist) juua nõnda vähe kui ainult ühe väikese topsi õlut), st seda, et keskmise eestlase läti keele oskus piirdub sõnaga saldējums.

Pärast pidu naasen pooleks tunniks üles kontorisse, teen homme hommikuks üles antud asju. Unustan peenraha tööle, bussijuhil pole paberrahast tagasi anda, saan priiküüdi.