Tänagi sajab hommikul lund, vahepeal jääb järele, päikegi tuleb välja ja kuivatab asfaldi ära. Kui olen just jõudnud mõelda, et äkki lahkuks kell 16.30 ja läheks õhtul uisutama, hakkab 5 minuti pärast sadama uuesti. Aga kõik ikka lörts, ega siis õhk pole alla nulli.
Töö poolest on keskpäevani hirmus tamp, nimelt on peale teatud eripärase toimetusliigi ka kolm dokumenti hoolikalt toimetada, kella 12-ks, need saavad valmis kell 11.53. Edasi pika aruande ülimalt uinutav ülevaatamine, mille tähtaeg alles reedel. Mõtlen, et äkki on selle koostanud masin, sest inimene jääb seda lugedes küll magama. Internetis näiteks on kaebekirjade tekiti, eks samal põhimõttel saaks koostada ka aastaaruandeid.
Õhtul poes (Kirikmäe prismas). Minnes vatrab üle bussi u 5-aastane hüperaktiivne poisike, kelle keele arvan kolmest peatusevahest kaks olevat portugali, siis kuuldub vene sõnu, hakkan kuulama täpsemalt ja leian, et ta räägib läbisegi vene, prantsuse ja kohalikku keelt ("Vend William, mis keeles Salvatore räägib?" – "Kõigis!"), mida ta ema rahulikult kuulab ja vene keeli üle seletab.
Poes seisavad kassasabas minu taga kolm soomlast, pealtnäha kaks keskkoolitüdrukut ja ühe ema, ning nende jutus kuulen üle väga pika aja tavalist soome sidesõna v*ttu. Ehk siis mitte sisseütleva kirumissõnana [mine] v*ttu! nagu eesti kasutuses, vaid tarindis blablablabla, v*ttu, blablabla, nimetavas käändes, täiesti muuseas, täiesti neutraalses tekstis. Lausa soe tunne tuleb. Kasvõi keeraks ringi ja paluks, et nad seda kena lauset kordaksid. Võimalik, et need siiski ei ole aasta tagasi rongis nähtud nn soome Beavis ja Butthead, või on nad siis aastaga tublisti sirgunud, mis iga arvestades üldse mitte võimatu ei ole.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment