Hommikul prantsuse keel, mis kulgeb tavapärasel viisil. Teises pooles on igaühel võimalus etelda, jutustades oma elulugu täisminevikku kasutades. Taas olen seltskonnas ainus insener (ülejäänud on kas majandusinimesed või filoloogid, sekka üks õppinud arheoloog). Õpetaja arvates on kole lugu, et ma toreda inseneriameti tõlkijakutse vastu vahetasin, aga selgitan, et lausa vastupidi, puutun tehnikateemadega kokku lausa iga päev ja väga põhjalikult.
Pärast varaseks pärstlõunaks üks väike asi tõlkida, siis sadu pisitoimetusi. Nende lõpp jääb homme hommikuks.
Õhtul paistab tuhkvalgusega noor kuu.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Võimalik, et õpetaja mure tulenes sellest, et vanas Euroopas on inseneriamet kohutavalt prestiižne ja hästitasuv. Eriti võrreldes filoloogidega, aga samas ka juristide-arstide ja mis need veel olid need "vanad ja auväärsed" ametid? :-)
Just nimelt, ja seejuures ei nimetata neis tehnikaülikoole ülikoolideks, sest ülikool on ikka humanitaaria jaoks. Ehkki ka inglise ja sageli ka saksa keeli on tehnikaülikoolid olemas, peaks Eesti olema aga ainus koht, kus eksisteerivad reaalgümnaasiumid! ☺
Post a Comment