Hommikul veidi varem kohale ja lõpetan ära reedel antud tähtsa ja pika töö. Pühin pärast higi ja leian, et oli aga erakordne kogemus, sellist asja ei ole ma varem veel kogenud.
Pingelang on tuntav. Lähen pärast tööd linna prantsuse keele uue töövihiku järele. Kella kolmveerand kuue paiku näitab kesklinnas Kuninga tänava kraadiklaas, et sooja on 14 kraadi.
Prantsuse raamatupoes, kuhu õpetaja meid suunas, on vajalikust raamatust ainult õhuke vastusevihik, mida oleks kahtlemata väga käepärane omada, aga kardetavasti on selle õpetav iva väga väike. Kõnnin diagonaalis üle Reinuvader Rebase kujuga platsi saksapärase nimega raamatupoodi, mis kõrgub läbi kolme korruse maa peal ja kahe maa all (selle vastas oli kunagi mänguasjapood, mida enam ei ole, aga akna peal on senini kaugele näha luksusliku mudelraudteefirma Märklini reklaam, ja poe ukselt vaadates on otse ees ühe maja taga toomkirik – see on vastuseks ühe lugeja kunagisele küsimusele, kus see pood asub).
Kõnnin poest koos vajaliku raamatuga jaama poole, uurides asfaldi kvaliteeti (kui kunagi peaksid oskused sedavõrd arenema, et tahaksin tööle uisutada, mille ainus optimaalne trajektoor on läbi linna – see uurimisprojekt on väga pikk ja tuleb uurida väga paljusid kohti oma silmaga). Satun Jaama tänava elektroonikapoodi, kuhu varem ma ei ole juhtunud, jalutan selle läbi ja leian, et näiteks mu skanner maksab siin tervelt kuuendiku rohkem kui T. linnakese jaamakaubamajas.
Siis jaamast bussi peale. Kuulan õhtul raadiot (mida ma pole teinud väga kaua) ja leian, et ühel kohalikul raadiojaamal on saade Late Night Radio, mis algab õhtul kell ...kaheksa.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment