Hommikul tibutab veidi vihma, aga pärast on väga selge ja päikseline ilm. Lähen umbes kaheteistkümneks tööle, kuigi elulist vajadust otseselt ei ole, sest kui esmaspäeval enne kukke ja koitu kohale tulla, ka siis peaks jõudma. Aga taotlesin eile homseks kohaletulemise luba ning see läheks ju muidu raisku! (Või siis äkki leitakse, et mind ei ole kohale tulnudki, kuigi lubasin, ja mis siis saab, kui kohusetundlikud eesti inimesed siinmaal lähevad bussistki alati välja, kui on peatusenuppu vajutanud, isegi siis, kui nad vajutasid seda vales kohas.)
Pool minutit enne mind siseneb majja soome kolleeg O, kes turvamehega jutud ära räägib, nii et minu peale viimane ainult viipab, et astu aga sisse. Maja on vaikne ja pime, süsteemid siiski töötavad (teistel korrustel peaks inimesi veel kohal olema). Päike lõõskab aknast sisse ja toas on üsna palav. (Ma olen ikka korralikult tööriietes ja habe on ka aetud, ei mina ole selline, kes tuleks tööle näiteks dressipluusis ja matkariietes, nagu mõnikord näha võib.)
No muidugi algab täpselt sellest kohast, kus eile pooleli jätsin, teise tõlkija looming, kelle meelt ülikiire tähtaeg oli märgatavalt painanud. Kivi ka välistõlkefirma kapsaaeda: töös on 29 tabelit, mille korduvad lahtripealkirjad oleks võinud enne ära ühtlustada, aga ei, kumbki tõlkija on need tõlkinud isemoodi, mis tähendab, et iga 29 tabeli iga kümmekond pealkirja tuleb ära ühtlustada. Which is not nice.
Siis tuleb veel parandustega fail, viin ka need teksti sisse ja saan tulema kell pool viis. Käin Kõrgmetsa maksimarketis nädalavahetuse sööki ostmas ja siis korteris võtan varnast uisud ja eile ostetud pealambi ning laskun alla uisurajale. Olen all rajal kell 18.40, mil rada on ühelt poolt kenasti inimtühi ja teiselt poolt hämaramate kohtade peal silm enam hästi ei seleta. Ja läbisõidumõõdiku anduri patarei saab ka tühjaks. Kasutusjuhend soovitas vahetada anduri patarei alati koos näidiku omaga, aga ma olin nädala sees just vaadanud, et mis ma seda vahetan, see käib veel; aga täna vat enam ei käi. Ja näitab minu 40-minutiliseks läbisõiduks kangekaelselt 1,7 km, ehkki tegelikult on see rohkem nagu 7,1 km.
Sõidan seekord sillast tõkkepuuni (veskini ei lähe, vahepealne tee on niiske = libe), siis tagasi raiesmiku servas oleva pingini, siis uuesti tõkkepuuni, siis silla kaudu Patagooniani, siis tagasi sillani. Enam kui pool maad tuleb sõita peamiselt lambivalgel – see on võimalik, aga ainult teada-tuntud rajal (no ma olen seda ainuüksi viimase nädala jooksul triikinud 35 km ulatuses) ja hädaolukorras (läks liiga ruttu pimedaks).
Tee kõrvalt kuivanud lehtedest kostab päris palju krabinat; see ei saa olla ainult rataste alt jõuga küljele lendavad kivikesed. Korra näen hämaras, kuidas keset teed istub hiir ja mu lähenedes sibab liiklusmärgi toe alla.
Uisud said hästi jalga ning on natuke kahjugi sõitmist lõpetada. On väga selge ja tähine; kahju, et mu aknast näeb ainult kirdetaevast, kus varakevade õhtuti midagi põnevat näha ei ole, samas kui läänetaevas sirab Veenus ja lõunataevas on Orion oma Suure Orioniuduga, mis on näha isegi palja silmaga. [Mul oli kunagi ühikanaaber, mäletamisi keemik, kes oli alguses õppinud aasta astronoomiat. Tema praktikumi "Suure Orioniudu vaatlus" kokkuvõte olnud selline: "Suure Orioniudu nägemist takistas kahjuks palju lähemal olev teistsugune udu." (Sama noorsand ajas kord joobnuna öösel toaukse sassi, heitis mu voodi ette põrandale, kasutades mu susse padjana, oksendas mul pool kemmergut täis ja kui pärast teema üles võtsin, ajas tagasi, ning kui talle tast tehtud fotot näitasin, kinnitas varmalt: "See ei ole mina!")]
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment