Hommikul loomaarsti juures. Šp väriseb üle kogu kere. Vastu võtab näriliste spetsialist, kes ei oska Šp-taolist koera hoida, näitan. Šp oli kole kurb.
Tagasi linna. On koolivaheaeg, hommikul on vallamaja taga bussis ainult juht.
Õhtul koerale järele. Ega kolmveerand tunniga hästi jõua töölt kodust läbi loomaarsti juurde. Kui mõni minut varem välisukse poole nihkun, tuleb koridoris vastu väga mitu inimest ja mul on välisriietes kole raske jätta muljet, et lähen näiteks kempsu.
Õhtuks toibunud Šp on elav, jookseb koridoris vastu, hüppab kotti. Õues nina käib, loomaarsti lõhn lahtub alles tunni aja pärast. Arst ütles, et täna midagi süüa ei tohi, Šp otsib kõikjalt sööki, sh mööbli tagant, köögiriiuli alt. Ka üksi olnud Št ei ole päeval midagi söönud, tore on, väike paast ei tee ka talle üldse paha.
Muidu on eelmisest nädalast peale värvitud majas koridorilagesid, -seinu, uksi ja uksepiitu. Št, kellel minuga käies on halb komme nühkida käies vastu seina ja uksepiitu, käib täna üksi väga korralikult.
Maksan elektriarvet ja täheldan, et üks libamakse, mille tegi iseseisvalt mu eelmine pangakaart septembris, on mulle tagastatud, see on kirjas rohelisega.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment