Rongis on väga piinlik, sest selgub, et minu kuukaart lõpetas kehtivuse täna kell 4.00 ja E ei ole enda oma aktiveerinud. Kontroll müüb meile uued piletid; ma väidan, et see on normaalne, kui kuukaart on olemas ja just lõpetanud kehtivuse. (Mis meenutab Soome kuukaardindust, seal polnud nimelt kirjas, mis kell kuukaart osteti, ja oli võimalik trahvi tühistada. Paadunud ühistranspordijänesed kirjeldasid meetodit, kuidas vahele jäädes seletati kontrollile, et näete, just täna ostsin kuukaardi, aga unustasin koju, saadi trahv, siis väljas joosti esimese asjana ostma kuukaarti, siis saadeti linnavalitsuse ühistranspordi osakonnale kiri, et tühistage trahv, mul on kuukaart olemas. Et kuukaart oli mõneti odavam kui trahv, olnud ettevõtmisel kasud sees. Pärast kuu aega hooleta kah.)
Lusti ja lõbu on laialt, sest mul on rongilugemiseks kaasas väike Vilde, Saksa aja lõpus, augustis 1944 ilmunud „Lugusid suure lombi tagant”, mis algab Ellise saare immigratsioonivangla värvika kirjeldusega. E märgib, et Vilde elulugu imestanuvat, miks Vildele Ameerikas ei meeldinud, mis näitab, et eluloo autor ei ole Vilde Ameerika reisikirju lugenudki.
Eelmine kord käisime Kella kõrtsis 99. korda, aga 100. korraks on kavas teha ettevalmistusi, niisiis täna me Kella kõrtsi ei lähe, vaid suundume palju populaarsemasse toitlustusasutusse Nõela ja Leiva nurgal. Ossapagan, see on seest suur, rahvast punnis täis (on tööpäev, meenutagem) ja jätab üldkokkuvõttes tööstusliku mõõtkava mulje. Kirju sisekujunduse hulgas on ühe söögisaali kohal riiulil täpselt samasugune kell nagu mu vanaisal.
Ja kelladest ka jätkame – ostan ise uue!
Täna jõuan siis sinnamaale, et ostan uue kella, vana kella asemele, mis muidu on küll tore isetäpsuv ja päikesetoitega, aga talvel sureb pimeduse tõttu vahel ära, iga kord mängib kevadel ja sügisel kellakeeramise ajal mõne vingerpussi ning teise ajavööndisse minekul on keeramine suht keerukas. Hoolikalt mõeldes, mida ma kellast soovin (aegade vältel on olnud nimekirjas paljut, aga see kõik ei ole vältimatu, ega) ning eriti laupäeval kellaletist võetud kataloogi toel selgus juba laupäeval tagasisõidul rongis, mis kella tahan. Uurisin sellest siis rohkem, täna on see poes olemas ja ostan ära.
Praegused eelistused on, et kellal olgu heledad osutid tumedal taustal, üldpilt selge, pimedas peaks olema osuteid näha, sekundiosuti, stopper, täpne (päevas ± mõni sekund), mõõdukalt veekindel, mitte väga raske (vana kell oli 127 g, kaalul pidi käelt võtma). Kuupäevanäit; nädalapäev ei ole väga oluline. Lükati oli tore, aga klaasist väljaspool kulub ning klaasi all lükatiga kell on liiga suur ja kallis.
Turuplatsil tururahu samba otsas on vares, kes teeb imelikke hääli.
 |
| Uus kell valges … |
 |
| … ja pimedas |
Nagu on see Peugeot, kes teeb pipraveskeid, sama Peugeot, kes teeb autosid, ja see Caterpillar, kes teeb saapaid, sama, kes teeb ekskavaatoreid, asutas selle Junkersi, kes teeb kütteseadmeid, sama Hugo Junkers, kes hiljem asutas lennukitehase, kust ta ise 1934 välja lükati (Junkers oli patsifist), ja kelle endanimeline lennufirma oli 1920. aastate algul maailma tähtsaim. Visionäärina patentis ta 1910 metalltiiva ja vaidtiib-reisilennuki. 1910, kordan, 105 aastat tagasi. Junkersi ajal ehitas Junkers sellise lennundusajalugu muutnud lennuki nagu Junkers J 1 (esimene täismetall-lennuk) ning ka Junkers D.I (esimene alatiivaga hävitaja, esimene duralumiiniumist kandekonstruktsiooniga lennuk), Junkers F.13, W.33, G.38, Ju 52/3m.
* * *
Ning lõpuks rubriigist „Kas teadsite, et …”: Saareste arust („Kaunis emakeel”, 1952) tähendas põhja-eesti sõimusõna ogar algselt ugandlasi.
No comments:
Post a Comment