L, 886. päev: onu Tiktaki lood

Kõik algas sellest, et jõulu I pühal uisutama minnes kadus mu truu ja ligi 18 aastat järjest, suuremate vaheaegadeta kasutatud Casio F-77W küljest ära üks tihvt kahest, mis hoiab kella rihma küljes, ja sobivat uut tihvti ei ole läinud korda leida. Aeg on küps, mõtlesin, osta omale uus kell. Uurisin nädala sees, millist kella ma tahan ja kus seda ka müüakse, ning siis laupäeval asun kohe hommikul teele kõigepealt Kõrgmetsa ostukeskuse poole. Seal seda siiski ei ole. Jään bussist umbes minuti maha, järgmiseni on aega 19 minutit, käin vaatan elektroonikapoe pisemaid läpakaid (valik on veider: mis mõte on hiiglasliku ekraaniga läpakal, mis on väga raske ja mille aku peab vastu kaks tundi?) ja siis ootan bussipeatuses ning teen jäälilledest pilti. Ilm on selge jõulukaardiilm, madal päike paistab, on kohalikus mõistes lõikavalt külm.



Bussiga raudteejaama, kuhu jõuan hetkel, kui vajalik rong on just läinud ja tablool tema andmed kinni lapatakse.

Aja parajaks tegemiseks jalutan Jaama tn kahes elektroonikapoes: ühes aga on ainult prantsuse klaviatuuriga arvutid. Saksa omaga tuleksin toime, aga prantsuse omal on ju A-tähe asemel Q! Eks Q-klahv ole ju see, mida eesti inime ju üldse ei puutu ning see ei muutu ilusti läikivaks nagu A-, E-, T- ja K-klahv. Ja numbrid on ülaregistris!!

Siis rongi peale ja T. linnakesse.

[Stammlugejale teadmiseks: imposantne kuju Bingeni vastas mäe otsas ei ole siiski Bingeni Hildegard mõõtkavas 8:1, vaid Germania kuju, mille lasi püstitada keiser Wilhelm I Preisi-Prantsuse sõja võidu auks, nagu Koblenzi Saksa Nurga kompleks jt.]

Maaselja on üsna tihedalt kaetud jääpankadega.

Otsin üles T. linnakese matkapoe, sealt uued kindad. Üle tänava kaubamajja, uus tihvtidega kellarihm, siis pööningule rõngasplaneedi nimelisse elektroonikakaubamajja, uurin ka seal läpakaid. Valik on parem kui Kõrgmetsas. Uus mobiilipael enne pühi äratulnu asemele. Siis alla kellaosakonda tagasi, uurin kõik letid läbi.

Mul on käekellale palju tingimusi: et oleks selge ja et oleks näha korraga kuupäev ja nädalapäev ning et ei oleks väga rõve. Teatavasti jaotuvad käekellad kaheks põhirühmaks: need, mis näitavad õiget aega, ja need, mida põhiliselt ennast näidatakse. Esimesse rühma kuuluvad tagasihoidlikud tootjad nagu Casio, Citizen, Seiko ja Timex, teise kuulsad nagu Breitling, Omega, Rolex jpt. (No mõni teise rühma kell on spetsiaalne, nagu hädaraadiosaatjaga käekell lenduritele ja ülivastupidav kell, mida kasutasid Kuu-astronaudid, aga valdav osa nende kandjatest ei ole lendurid ega astronaudid ega isegi mitte James Bondid.)

Kõnnin läbi ka teise kaubamaja kellaletid, siis tagasi esimesse. Kui tänava poolt väljun, tõmbab lõõtsa lahti ukse taga taburetil istuv vene mees ja siis korraga pistab läbilõikaval häälel kõõrutama suure Zõkina häälelt suhteliselt väikeste õpilaste kolmik. Põgenen üle tänava raamatupoe tagumisse soppi, kus on peamiselt traktori- ja veduriraamatud nagu Saksamaa raamatupoodides ikka. Sakslased muidugi kannatavad vaikselt ega tee viisakalt teist nägugi (st nad ei tungle kuuldeulatusest välja, tänavalt poodi). Kui veerand tunni pärast jälle väljun, oli plats puhas. Saksa talv on nad ära ajanud!

Seejärel tagasi esimese kaubamaja kellalettide vahele. Rõõm on märgata, et Casio toodab mu senise kella edasiarendusi ehk u 200-krooniseid vastupidavaid ja ülimalt täpseid elektronkelli senini. Nädalas läheb mu kell u 1,5 s ette ja seda alati nii, käib ses suhtes väga täpselt (st etteminek ei muutu). Tõsi, viimased paar nädalat olen pidanud kandma kella püksitaskus, mis käekella jaoks ei ole logistika mõttes hea koht.

Kaubamaja suur ja uhke, sealt on muide pärit mu rulluisud, nii et tore kõik. Jaanuari algus, allahindlus allahindluse otsa. No ja selmet hankida mõni kindel ja alati õiget aega näitav kell, võtab kaubamaja mu üle võimust, lähen allahindluse liimile ja ostan tundmatu firma Rover & Lakes raadio teel isetäpsuva ja päikesepatareiga kella, mis on 35% alla hinnatud. Mõtlen, et kui aga signaali kätte saab, siis ei ole käigumehhanismi täpsusel ju tähtsust. Rongis uurin ja näen, et saab signaali kätte küll, ja on seni olnud sekundi pealt sama kui korteris raadiotäpsuv äratuskell.

Hiljem muidugi klõbistan Google'isse sisse, mida see kellafirmast räägib, ja saan teada, et muudki on imestanud, miks ei räägi. Ehk siis mis siis, et nn „Saksa” päritolu, see on sama kaubamaja isiklik mark, peamiselt „toodab” riideid ja siis ka kelli. Eks Hiinas panda peale mis tahes silt, kui aga tellida konteineritäite kaupa. Kasutusjuhend – mida kaks müüjat sahtleid pidi kümme minutit otsisid – on tegeliku päritolu kohta kõnekas! Kaubamaja oletatav kasum olevat tillukese tootmiskulu tõttu suurusjärgus tuhandeid protsente, aga no teisalt, mida siis tänapäeval Hiinas ei toodetaks? (See on retooriline küsimus, ma võin lugeda pika loetelu asjadest, mida veel toodetakse mujal.)

Ega uuel kellal ka midagi viga ole, kole raske ainult ja metallrihmaga, mida ma varem kasutanud ei ole. Vahest sobib enesekaitseks, kui fotokat (kere + obj 1,6 kg, kere + obj + välk 2,2 kg) ei ole käepärast!



(Nooremad lugejad vast ei tea, kes oli Zõkina. Seletan. Klassivend rääkis, et tema vanema õe õpilasmalevarühmas olnud väga toores karistamisviis: pahategija suleti ruumi, kus oli täiel häälel mängiv Zõkina plaat, ja enne välja ei lastud, kui plaat läbi.)