Üles varahommikul, astun elutoas pimedas koeraokse sisse (Št) ja üritan seda siis, lapp käes, käsikaudu otsida, aga ei leia. Tuleb tuli ikka panna põlema.
Arvake, kui kaua veedan piletikontrollis enne turvat, kui selgub, et mobiili ekraani suurim pildiheledus ja mobiili äkiline liigutamine lööb mäluprobleemiga mobiilil alati pildi eest? (Lahendus: teisele, alles eelmisel nädalal tehaseresetitud mobiilile andmesiderändlus sisse ja näitan pardakaarti sealt.)
Lennujaamas on palju rahvast, minemas õuduste lendudele seismiliselt aktiivseisse piirkonnisse.
Mul on sedapuhku minek äriklassis (hinnavahe oli väga väike, aga äriklassi lennu eest saab kliendikaardi punkte viis korda rohkem). Veerandtunnise lennu ajal antakse korralik hommikusöök (umbes sama tõhus kui hiljem teisel lennul lõuna), lusikas, nuga ja kahvel on metallist, kohvitass ikka päris tass, mitte tops.
Vahepeatuse lennujaamas on aega kole palju, ostan E nõuandel sugulasele ehte, müüja küsib, kas ma kilekotti tahan, ja lööb koguhinnaks kogemata ainult kilekoti hinna. Ütlen, et vähevõitu nagu; mõlemad müüjad kummardavad seepeale mitu minutit vaheldumisi nagu kaks liigendnuga ja tänavad kooris ning vana müüja teeb mu vastuväidetest hoolimata 10% soodust. No mõelge: vana müüja oleks kindlasti tehtud ametist lahti ja ehe olnuks siis sama hästi kui varastatud. Ei mina sedasi teha või.
Teisel lennul on lõbus hetk, et just täpselt hetkel, kui maandunud lennukis tõusevad reisijad püsti ja tõusen ka mina, astub turistiklassist sisse hirmkõrges ametis koolivend, ülikonnas, tervitame.
Kodumail on mul ülesanne käia osta kotitäis potte-panne ja viia need homme Eesti teise serva. Ma käisin seal poes viimati u 2005, aga palju muutunud see ei ole.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment