Tagasisõit

Nagu mainitud siin, oli vana põhiobjektiiv 2014. aastaks lebanud sahtlipõhjas puutumata 4½ aastat. Enne puhkust tekkis mõte, et arhitektuuriajaloolise ekspeditsiooni jaoks on võib-olla vaja pildistada päiskive ja selleks on vaja teleobjektiivi, aga käsipagasi piiratuse tõttu saan kogu puhkuse jaoks kaasa võtta ainult ühe objektiivi, niisiis võiksin selle vana objektiivi viia Eestisse. Esimeses kirikus, kus olid päiskivid, selgus, et neid ulatub võtma ka 55 mm-ga, niisiis kuigi vana objektiiv oli kõikjal kaasas, oli see kõikjal kaasas ikka puutumata, niisama kotis, kaamera ees oli viimati issanda aastal 2010.

Ekspeditsioon keskendus sellele, et võimalikult vähese aja jooksul (4 päevaga) läbi käia kõik 7 maakonna keskaegset muistist (aga ka mitte muljeid üle küllastades, 2 tk/päev). Tegin ettevalmistusi, joonistasin eraldi märkmikku põhiplaanid ja märkisin nendele, mida kuskil vaadata. Muidugi jälgisin kohapeal eriti märmikku ja nii jäid nägemata asjad, mida märkmikus ei olnud. Rääkimata muististe mõõtmisest, sest kirjanduses olevad plaanid varieeruvad.

Juhendas Google Maps, suisa eesti keeles, teatud kiirusel kergelt närvilise häälega. Sai teada, et surnuaialt mu onu maja juurde sõita ei ole võimalik („Ühendus puudub.”)

Algne plaan oli, et ekspeditsioon kestab nädala, aga logistikatoetuse tõttu oli kiirem.

Kotkaõnne seekord ei olnud, kuigi käisin kolmes tornis mitu korda ning sugulase juurest vahtisin sinnapoole kokku ligi tunni.

Sain teada, et kergema söögiga harjunud kõht ei talu enam väga rasvast toitu: nägin poes toodet nimetusega „šašlõkk” (kas see seda ka oli, ma ei tea, loom oli lamba asemel siga) ja meenus, et aga mul pliidil on ju grill. Niisiis, möödus tubli tunnike selle 400 g „puhta liha” muundamisel mitte väga palju vähemateks kõrneteks, kenasti pliidi kasutusjuhendi järgi, all veepann, mis selle tunni ajaga läks muidugi peaaegu keema ning üldiselt meenutas tulist oranži suppi ning ahjutäis kuuma auru lahvatas mulle vastu vahtimist iga kord, kui ahjuukse avasin, et kribalaid keerata. See oli reede õhtul. Umbes laupäeva lõuna paiku tundsin, et need kribalad on hakanud mul maost ka edasi liikuma, aga seni olid need kindlalt paigas ega liikunud kummaski suunas ega liikunud suuemalt ka mina ise. Nüüd olen targem.

Käisin kahes maakohvikus, millest üht olen kunagi tõlkevea pärast pilanud, mis sõnad võtan nüüd kahetsusega tagasi, sest toit oli väga tore, ja teises, mis ei ole mainet väärt ja mille seinal minu vastas rippunud maali „Hobune kuuleb miskit saladuslikku ja õudsat, taustal kääbushobune ei kuule, rääkimata jõulukuuskedega palistatud liivakingust” ostaks MOBA kindlasti ära.

Ekspeditsioonil oli õnne ja ebaõnne pooleks, ebaõnne ses suhtes, et osa varjatud üksikasju jäi lukus uste või märkmikus mitteolemise tõttu nägemata ning esimesel päeval tunniste vahedega kolmes kohas juhuslikult kohatud kunstiteadlane läks iga kord just veidi enne seda ära, kui kavatsesin teda kõnetada, ja õnne ses suhtes, et ühes muistises pakkus valvur, et kui te siin juba nii hoolikalt vaatate, äkki tahate pildistada orelirõdult ka (muidugi), ja teises, et kas te seda hauaplaati seal keskel ka tahate näha, no tõmmake siis vaip ära (vaipa tuli vedada ligi kümme meetrit), ja pärast: „Kas te kelli tahate näha? Me inimesi tavaliselt torni ei lase, sest seal ei ole tuld, aga teil on ju see lamp…” Misjärel – torn, kellad, vaade torniakendest, restaureeritava oreli tagantvaade, oreliventilaator tornis ja õhukanal läbi torniukse – olin nii elevil, et unustasin annetuse ära. (Õiendasin selle tagantjärele.) Parimad vaated kavatsen saata muististele jõuluks, mis on ka veidi raske, sest kuigi mul oli märkmikku kirjutatud valmis pildistusplaan, pidanuksin selle mõttes paremini läbi mängima, sest paljudes kohtades ei olnud välisvõteteks piisavalt ruumi ja ühes unustasin üldise sisevõtte üldse tegemata, nii et esimeses pildilises kiiraruandes pidin näitama ainsal eelmisel korral võetut, aastast 2009, mil rahvast ja seinal vetikat oli vähem.

Seekord oli mul kaasas ere LED-käsilatern, millega tekitada reljeefide pildistamisel külgvalgust (ning mille valgel paaris pimedas ruumis pildistada).

Üks üritus venis nii pikaks, et toidupoed pandi vahepeal kinni ja pidin järgmine hommik – enne järgmist tegusat ekspeditsioonipäeva – käima kolmveerand kaheksa hommikueinestamas kohvikus.

Pärastpoole oli rahulik taastumine, muljete läbiseedimine ja muud käigud, siis ühel varahommikul jälle siiakanti tagasi.