P, 3745. päev: Cochem

Cochem, kus käisin viimati 10. VII 2010 ja põhjalikumalt 1. IX 2007 ning veidi vähem põhjalikult 6. VII 2007. Mäe otsas linnuses satub olema keskaja päev (oleks teadnud, ei oleks läinudki), mis on pööraselt koomiline, aga tegelased ise ei tea ning peale väga kiire tiiru ekskursiooni algust otsides me asjatult keskaegse võitluskunsti etenduseks nimetatavat kaklusballetti rohkem ei näe ega vaata.

Ekskursioon kestab tubli pool tundi, sisse kisa eriti ei kosta, kuigi näidatavaid siseruume on tegelikult ainult umbes 6, aga see-eest lahe. (Kirjutan seda oktoobri lõpus, mul on pildid veel ilmutamata, sest Lr-i kaardimoodul lõpetas Google’i kaardi kuvamise ja ma ei olnud eriti kindel, kas see gpx-jäljest koordinaadid üles võtab või pean rehkendama koordinaate gpx-failist käsitsi, sest gpx-failis on koordinaadid vormingus D.DDDDDD° ja Lr tahab vormingut DD° MM’ SS”. Aga vahepeal on selgunud, et võtab, ja häda korral saab koordinaate kontrollida telefonis Maverickist. Hilisem täiendus: selgus, et Lr suudab siiski kuvada Google’i satelliidifotot ning Lr suudab teisendada vormingu DD° MM’ SS” jaoks koordinaadid ka vormingust DD° MM.MMM’, mida näitab Mavericki kursor, nii et ei pea märkima ajutist teekonnapunkti ja vaatama selle koordinaate vormingus DD° MM’ SS”.)

Linnusest alla tulles ostame toakaunistuseks peaaegu-elusuuruses (eriti profiilis) mustvarese või ronga värvitud puunikerdise, mis osutub küll olevat umbes kolm korda kallim kui hinnasildil, aga riiulis on väga imposantne, eriti kaugemalt ja profiilis. Mis selle kuju algne otstarve oli, ma ei tea. Kus mandril sellised vareslased elavad, ka ei tea. Papagoid igatahes seda päris linnuks ei pea (nemad näevad kuju otsevaates, kus vaade sama realistlik ei ole kui profiilis), varesed ilmselt ka mitte (küllap nad on aru saanud, et rongapoja traatkuju teises toas riiulil ei ole päris).

Turiste saalib vanalinna kitsail tänavail paksult; lõunatame peatänava ühes mitte eriti tüüpilises pitsakohas (mul on vaade tänavale ja vahepeal loendan möödujaid, et mitu korda on liiklus tihedam kui meil aknaalusel maanteel – aga vat enam ei mäleta). Veinipoest ostame kohalikku veini kaasa.

Ja siis sõidame turismirongiga linnakesele tiiru peale, keskendun aknast pildistamisele. Pilte veel ilmutanud ei ole ega teagi, kas neist mõni välja ka tuli.

* * *

Õhtul on kõik rahulik, saan läbi kohalike kindluseplaanide raamatu, äkki aga täidab korteri hirmus mürtsumine: vannitoas hüppab pesumasin, ikka mitu cm õhku ja põrandal edasi. Keerame tsentrifuugi vaiksemaks, ja kui pesumasin kipub mõne nädala pärast tihti seiskuma, puhastan uutest eluvormidest ära ka tühjendusvooliku.