Käime Paunvere põllumajanduslikul väljanäitusel. Või noh, mitte päris Paunveres, vaid asulas, mis on nime saanud keldi keele, mitte nime Attila järgi.
Kohal kohe üheksast, kui avatakse, mil juba on ähvardavad 29 °C, aga põgeneme veidi enne lõunat, mil on talumatu 34 °C. Näeme ära lehmanäituse, sihukesed püstised pardid, kellest üks arvas filmis „Babe”, et ta on äratuskell, lemmiktoiduainete tootjad, hobused, põlvekõrgused ponivarsad, vanad vankrid ja palju traktoreid (millest mõnd marki vaatan omaaegse professionaalse huviga); vaatame koerakandekotte nii asjatundlikult, et tärkab ka müüja huvi (ta ei tea, et tegelikult arutame, kas Šp mahub või mitte – mahub, selgub); ei näe eesliga kündmist, mida oli lubatud, aga mis toimus alles hiljem, ega kahveltõstukitega rallimist, mille plats oli juba valmis, aga lõõskav päike samuti. Võlukivide ja muu nõiakraami müügilette on kogu ulatuslikul laadal kokku 3 (kolm) letimeetrit, talunikke on nagu murdu, äri keeb, maaelu pulbitseb. Mitu on nõuks võtnud piserdada möödujaid veeuduga, mis on hea endale, aga keerukas fotokale.
Pärast laupäevase rongiliikluse eripära tõttu jaamas umbes tunnine ootamine.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment