Kohe hommikul jaamast uus kuukaart, mille ostmisel veab keeleoskus alt. Ulatan kaardi ja ütlen: „tere, palun mulle …” – näen, kuidas teenindaja näeb kuvarilt, mis sorti pilet mul viimati kaardil oli, ja mõistan, et piletiliigi täpsustamine on asjatu, pealegi kui ma piletihinna suuruse rahatähega viibutan – „…, palun.” Teenindaja viskab sujuva liigutusega vana kaardi prügikasti, annab uue. (Uuel on vist teistsugune kiip.) Õnneks ei olnud vana kaardi taga sebrapilti, mille kaotamise pärast E kunagi kurvastas, sest uuel kaardil oli sebra asemel kole vanamees. Nüüd on vanamehe asemel täiesti udune noormees ja tema tagant piiluv kavala näoga noorik.
Ega ma ses suhtes kurda, et kuupiletid tulevad kokku kallimad kui tuli aastapilet – kaks korda kallimad –, vaid seepärast, et asi on tsentraliseeritud sedamoodi, et mitte keegi ei tea midagi. Teisalt nii kahju ka ei ole, et kaevata olukorra peale ja paluda, et asjaomased instantsid uuriksid järele, kas see on haldusomavoli, – sest siis puhkeb suur segadus ja üllas ettevõtmine saaks põhjalikult kannatada.
On kole palav. Poest väljudes mõtlen hetkeks, et äkki mängin kangelast ja lähen koju jala, aga vöötraja juures tuleb mõistus pähe ja lähen bussi peale.
Bussipeatuses istuval joodiknaabril on mingi punase vedelikuga pudel ja ta tahab, et möödakäijad selle avaksid. Keegi ei taha. Võib-olla on see üldse süütevedelik, mine tea.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment