T, 2970. päev: vanad hooned ei ole nii vanad, kui arvata

Tööl käib aknal rasvatihase tibu; istub aknal umbes minuti, vaatab sisse.

Õhtul loen pdf-ina raamatu „Arheoloogilised välitööd Eestis 2012” Kuressaare linnuse artiklit (pdf), kus on konvendihoone rajamise uued daatumid.

Et 2010.–2012. a kaevamistel leitud kõige vanem materjal on XIV sajandi algusest laudtee.

Uues kaheaastaraamatus selgitatakse, kuidas toimus dendrokronoloogiline täppismääramine, millega järeldati, et üks XVII sajandi müüri müüritud tala palk langetatud XI sajandil (vt Aluve, Kuressaare linnuse suur raamat, 1980, lk 9: dendrokronoloogiliste puiduproovide tulemuseks aastaarvud 1062, 1071 ja 1075; lk 10: ¹⁴C-määramise järgi on linnuse vanim puit aastast 930…1050, refektooriumi seinast kandesõrestiku palgi raiumisajaks määrati dendrokronoloogiliselt aasta 1274, Pika Hermanni IV korruse vahelae ainsa algupärase tala raiumisajaks 1261 – millest Aluve järeldab, et XIV saj ehitatud refektooriumi seina tala oli varem kastelliehitistes ja Pikk Hermann ehitati hiljemalt 1263 – ning seda väidet kaitseb ta [mitte eriti veenvas] arutluses umbes järgmisel viiel leheküljel ehk see on peaaegu kõik, mida tal on öelda linnuse kastellietapi kohta). Aluve arvates sai XI sajandi tala poole tuhande aastast säilimist ehituspuiduna selgitada ainult see, et tala oli kogu aeg katuse all. Kaheaastaraamatus on selle määramise pealtnägija kirjeldus (kes töötas tollal samas kabinetis, mille seinal see dendrokronoloogiline skaala rippuski): ega tollal teinud võrdlust arvutiprogramm nagu praegu, aastarõngad märgistati proovides nööpnõeltega ja võrreldi nende laiust seinal oleva skeemiga füüsiliselt ning ¹⁴C-skaala oli kalibreerimata. Mõni ime, et sedasi saadi fantastilisi tulemusi.

Kaheaastaraamatu muud kirjeldused 1970.–1980. aastate restaureerimise kohta on parajalt kriitilised – eks oli Veneetsia harta selleks ajaks juba vastu võetud, aga linnust restaureeriti ikka samas vaimus nagu sajandi alguses. Paar korda võrreldakse Aluvet Viollet-le-Duciga, kuigi mu arust on see pisut kohatu, sest mu teada ei projekteerinud Aluve keisrile historitsistlikku raudteevagunit ega linnaelamuid ega moodsaid raudehitisi nagu Viollet-le-Duc. Üldjoontes saab ka teada, et ega ühelt poolt restaureerijad ei teadnud, mida maapõuest oodata on, aga teisalt ega nad suuremat otsinudki, või kui, siis pisut ja selleks, et saada kinnitust valmis plaanile. Aluvel oli plaan algusest saati valmis ja see oli hämmastavalt samasugune kui Saaremaa rüütelkonna tellitud restaureerimise plaan, mis jäi Esimese maailmasõja tõttu pooleli, ainult selle vahega, et kaitsekäik oli sajandi alguses projekteeritud katustatuna, noolekoja alumine korrus akendeta ja Pika Hermanni katus teravamana. Varem on siin-seal kuulda olnud ootamatult leitud, aga projektiga sobimatute müürijäänuste lammutamisest ning fantaasia on möllanud näiteks kagukurtiini kahekorruselise ringmüüri laskekambrite „taastamisel”, sest ei olnud teada nende kõrgus ega võlvi kuju (üks kamber jäi juhuslikult puutumata ja on nüüd eksponeeritud konserveeritud varemena). Ning seda ka ei usu ma hetkekski, et suurtükitornil olnuks II ja III korruse laskeavad täpselt kohakuti (torn oli maa sees säilinud II korruse laskeava põhjadeni, praegusest maapinnast kivi-kaks kõrgemalt, III korrus imeti välja pliiatsist).

Praegustel konserveerimistöödel seevastu jälgitakse Veneetsia hartat seda kõvemini, tehes näiteks uue värava läbi edelakurtiini betoonist ja nähtavasti ka mitte ehitades dolomiitvoodrit bastionidele, kus seda säilinud ei ole. Edelakurtiini uues väravas on seintel, muide, markeeritud bastioni tugimüüri paksus, et see ei ole midagi niisama kiht dolomiidiplokke laotuna vastu mullet, vaid dolomiidikihi all on tõsine 2–3 m paks maakivimüür. Probleem selles, et peale mördi haihtumise dolomiidi vahelt on maakivimüür kohati lagunenud ja, kui jutust õigesti aru sain – tööd ei ole veel valmis –, taastatakse dolomiitvooder bastionidel ainult kohati.