R, 2973. päev: lilled ja pommid

Veel kargem hommik kui eile (eile 13 °C, täna 12 °C).

Bussipeatuses on muu rahva hulgas ka joodiknaaber, kes, nagu ikka, ei jõua nii kiiresti bussiuksest sisse, kui see lahti on, ja hakkab kisama ja kolkima. Bussi jõudnud heidavad üksteisele tähendusrikkaid vandeseltslaslikke pilke ega kiirusta vajutama peatusenuppu, et uks jälle avaneks ja lõugav joodiknaaber saaks tulla bussi välgumihklit klõpsutama ja võib-olla ka suitsetama. Seda vajutab keegi teine, kaugemalt tulev bussireisija. (Suits ette käib joodiknaabril väga kähku. Sageli juhtub, et tulen õhtul sama bussiga, jõuan majaukseni kiiremini ja sõidan enne teda liftiga üles, võtan koerad ja tulen kohe alla tagasi, aga vahepealse kahe minutiga (mina üleval, joodiknaaber kutsub lifti alla; lift sõidab minuti alla; joodiknaaber sõidab minuti üles) on lift täitunud suitsuhaisuga.)

Minu hiljutised aiandusponnistused lähevad täna kõik tühja! Nimelt on toanaabri orhidee, mida ma tema äraolekul kuu aega tagasi pidin kaks nädalat kastma, aga tegelikult suure vaevaga kuivatasin, sest selle muld oli läbimärg, teel kindla huku poole, sest silmanurgast näen, et toanaaber hakkab kallama orhidee peale üsna täis liitrist pudelit vett, ja kui ma šoki tõttu vaikides seda hirmsat tegu vaatan, kallab selle kõik potti. Pott on küll nii suur, et liiter vett sinna mahub, aga silma järgi mulla ja juurte jaoks ruumi enam ei jää. (Asi ei ole siiski nii hull, kui paistis: neli nädalat hiljem seesama orhidee õitseb!)

Karjamaal hirmsad künnikaparved. Loendan (hinnates kümneid), et neid on umbes 160–180.

Lahknud on akadeemik, ilmakuulus teadlane ja domeeni .ee algne omanik ning ühes järelehüüdes meenutab ajalugu tagasi mütoloogiasse* tagasi lükata üritaja, kuidas Lippmaa ülejäänud pere hukkus Nõukogude lennuväe pommirünnakus Tartule 27.1.43 ja ainsana jäi ellu väike Endel, sest oli siis juhuslikult kinos. Täpsemalt öeldes koosnes see „Nõukogude lennuvägi” tookord ühest lennukist, mis viskas päevasel ajal neli lõhkepommi Vabadussillale, mis ükski silda ei tabanud, küll aga purustas linnas kaks hoonet täielikult. Kaardilt on näha, et rünnak sillale tehti n-ö raamatu järgi, poolviltu, mis tagas suurima tabamistõenäosuse. Esimene pomm kukkus õppehoonesse Jakobi ja Lutsu nurgal, ei plahvatanud. Oskar Kruusi „Apokriiva lood eesti akadeemilise kirjandusloo juurde” mainib kirjanikku (kahjuks ei mäleta ma, keda – J. V. Veski mälestustes seisab, et Karl Ristikivi), kelle teoses saab tegelane 27.1.43 vanakuradi käest ajapikendust – see kirjanik oli sel ajal seal õppehoones koridoris helistamas, kui pomm kukkus ta kõrvale.

Teine kukkus Laiale tänavale kunstihoonesse ja lõhkus selle täielikult. Kolmas kukkus Laia tänava hoovis kaevu ja paiskas sodi mitme korruse kõrguselt majaseina peale. Neljas kukkus botaanikaaias Lippmaade korterisse. Tartu fotograaf Karl-Nikolai Hintzer pärast käis aparaadiga mööda linna ja pildistas purustusi filmitäie, peamiselt kunstimuuseumi päästetöödest.

Aga ega ma selle täpsustusega taha mingist otsast väita, et üks lennuk olnuks ohutum kui palju. Soomes näiteks viskas 8.11.1942 üksainus Pe-2 Helsingile suvaliselt kaks pommi, millest üks tabas trammiteed ja lõhkes maapinnal, kohe kahe kino kõrval, kust ühest oli õhuhäire peale väljumas saalitäis rahvast ja teise ees oli piletisaba. Tulemus: 51 inimest surnud, 120 haavatud.

* „Kui mujal maailmas on ajalugu kas teadus või kaunis kunst, siis N. Liidus on ajalugu mütoloogia.” — Hannes Walter Vabadussõja alguse 70. aastapäeva mälestuskonverentsil 28.11.1988