Viimane keeletund toimub suure teatri kõrval restoranis Euroopa Isa. Oli öeldud, et tulge kooli juurde, lähme koos, mis aga töökoormuse tõttu võimalik ei ole. Algul plaanin tabada möödakõndiva kursuse poolelt teelt, aga bussiga vanadekodu juurde jõudes on selge, et tuleb kõndida otse restorani, küll ära tunnen. Tunnengi. Paraku satun prantsuskeelsesse lauaotsa, kus pikalt vaikin ja siis – kui keegi kaasatundlikum kursusekaaslane selle eest vabandust palub, no neid riike, kus inimene võib laua ääres vaikida, on ju nii vähe, et väljamaale töölemineku raamatus oli lausa eraldi öeldud, et Soomes on see normaalne ja ärge paanitsege – selgitan, et ei ole häda kedagist, ma kuulan ja saan aru ning on ka huvitav, vaatan inimesi ja nägin pooleteist tunniga nii mõndagi. Õpetaja läheb pärast tagasi koolimajja, kus on mingi eriti kaugele jõudnud kursusega järgmine tund. Suveks soovib, et lugege õpitud keeles raamatuid.
120 ml klaas valget veini maksab 9 € ja selle maksmiseks tuleb minna restorani kassasse, kus küll on restorani laudade skeem ja sellel, kes mida tellis, aga mul puudub ülevaade, mis neist oli meie laud, sest mitu lauda oli kokku lükatud. Mind teenindab mõistuse lõppemiseni sedasi kaks või kolm inimest, viimane oskab ka muud keelt kui seda, mida ma ei oska, ja kuigi ka tema arvab, et mul on kõnepuue, saame asjad aetud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment