Täna on üle pika aja taas tööpäev. Mul on mälestus, nagu oleks pika töö tähtaeg kell 10. Olen kohal vara, aga selgub, et hoopis kell 12. Oh mis tore, kuigi ikka täpselt ei jõua, parandusi on palju.
Ilm on kuum, toas on nagu saunas ja õhtupoolikul tuleb käima panna ventilaator. Loodame, et toanaabri potitaim kannatab tõmbetuult.
Eile õhtul mõistsin, et kuigi teatud toimetustöö tähtaeg on alles teisipäeval kell 12, siis ma olen samal ajal ju prantsuse keeles, mis tähendab, et see peab valmis olema täna õhtuks. Ja saabki. Jään umbes kaks minutit maha 16. bussist ja jätan seega katki plaani jõuda veel Kirikmäe prismasse. Korteris peaks veel mingit sööki olema.
Õhtul skannin vanu pilte, digikujule saavad 1987. a Otepääl Sirlas veedetud suusanädala lustlikud pildid, kuigi siis oli paraku pilves ilm ja film sai ilmutamisel valgust. Muidugi on parimad pildid ikka need, mida ei ole võetudki, näiteks padjasõjast, ülisuure aknaga ja ereda elektrivalgustusega kemmergust, tagasiteel nähtud Gorbatšovi autost, saunast (mis oli alguses üht klassikalist tüüpi Herren und Frauen ja pärast teist, gemischt, aga õnneks klassijuhataja ei saanud teada), leiliruumist koorikuga lumehange hüpanud klassivendadest (kes olid lavale naastes kaetud verepiiskadega sama ühtlaselt kui püha Viktor Niguliste altarimaalil) ning eriti kaasasmugeldatud õllekastist, mille viibimine samas bussis koos klassijuhataja kõikenägevate silmadega on – nagu ma olen varem mujal kinnitanud – minu jaoks senini täielik müsteerium.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment