N, 380. päev: tuleb

Hommikul on ärkamine väga vaevaline. Annan nõu sõnastikutõlkijale ja jõuan bussipeatusse ilusti enne bussi, aga siis selgub, et ma võtsin ennist koos prantsuse keele raamatuga kotist ära ka muid vajalikke pabereid, nii et möödun bussist nii lähedalt, et võiks pai teha, ja käin korteris paberite järel. Kohtun madame concierge'iga mõlemal korral minnes, aga mitte vahepeal tagasi tulles, ning mõne minuti jooksul mind teist korda uksest väljumas nähes on ta silmis kerge imestus.

Bussis vajun unne ja üks paljudest lühikestest unenägudest on see, et eesti tehnikaterminoloogid on pähe võtnud, et kirka asemel tuleb öelda meisel- ja piikteraga käsikäitatav kaeveseade ja mulle ei mahu pähe, miks ei või kasutada senist suupärast sõna kirka.

Tööl meditsiiniprojekti teemaline koosolek, järgmisel nädalal läheb lahti taas tants ja trall ning eriti tore on see, et selleks on aega viis kalendripäeva, millest neli sisustab usupüha tõttu pikk nädalavahetus.

Pean andma oma hinnangu tõlkele, mis on tunnistatud kõlbmatuks. Algul, esimesel neljal leheküljel tundub, et pole häda midagi, mis ma edasi ikka puurin; aga siis hakkab pauke tulema ja tulema ning parim tulemus on ühelainsal füüsilisel leheküljel viis rasket ja kaks kerget sisuviga, üks raske ja kaks kerget terminiviga ning üks raske väljajätt (raske on viga siis, kui muudab mõtet ja lugemisel ei saa aru, et on valesti). Ei ole vist raske arvata, kallis lugeja, mis hinnangu minultki see töö saab.

Ja vormistama peab tulemusi hindamise makroga (mis tekitab automaatselt näiteks vigade ja paranduste tabeli), millega ma sina peal ei ole ning pusimist on omajagu.

Kirikmäe prismas poes. Üritan osta telefonile mälukaarti. Kaart saab vist õige, adapter mitte (nagu pärast selgub). (Telefoni internetiühendus hakkas siiski tööle, lülitasin telefoni välja ja siis sisse, siis hakkas.)

Kirikmäe prisma on kahel korrusel ja korruste vahel on kaks kaldteega eskalaatorit. Mõlema otsas (st alumise otsa pea kohal ülemise korruse serva peal) on joonistatud pilt. Lõunapoolsemal on mingi abstraktne asulavaade, põhjapoolsemal on kolm nägu, mis tuletavad mulle alati meelde üht kunagist töökaaslast tema kolmes põhiseisundis – enne pidu, peo ajal ja pärast pidu.

Arnold Rüütlil on ka täna pidu, saab 79.

Õhtul vaatan Eesti kino uuemapoolset tähtteost Jan Uuspõld läheb Tartusse. Mõni aeg tagasi ringles Internetis ja eksis isegi meie eesti tõlkerühma meilile selgitus, kuidas on selle pealkiri maailma keeltes – no umbes, et soome keeli on Juha Uusipelto menee Tarttoon ja saksa keeli Johan Neufeld geht nach Dorpat. Viimane selles loetelus oli tartu murre, kus see oli mõistagi Jan Uuspõld tuleb Tartu.

Kes veel ei tea, siis Jan Uuspõld on Eesti teatriajaloos see näitleja, kes on suutnud ära unustada, et tal on teises linnas monoetendus. Vahest on see film püüe mainet heastada.

Kokkuvõttes tasemelt midagi Keskpäevase praami raskusastmes, kerge ajaviitefilm, kus kõrvalosaliste värvikas galeriis mängivad paljud tuntud tegelased iseennast või teisi tuntud inimesi (näiteks Toomas Hendrik Ilveski isiklikult solberdab jalgupidi tiigis ja isegi Arvo Pärti ega Ingvar Luhaäärt ei ole kujutamisest säästetud; aga, näe, Anu Saagimit, Arnold Oksmaad ja Inno Tähismaad siiski ei ole). Peategelase loost võib nentida, et, tore, Salomon Wesipruuli unistus kirjutada joodiku elulugu on vist teoks saanud.