N, 3949. päev: kummut, naistepäev, robotid

Täna lubati tuua kummut.

Onklid helistavad 5 min liiga hilja, et jõuaksin otsebussi peale, mispärast tulen jaama kaudu ja saabun hetkel, kui onklid on fonoluku nimekirja mitu korda läbi kerinud ja üks just avastab nime postkastilt. Small talk: kuidas meid fonolukus ei ole. Juhtonkel räägib selle kohe edasi.

Äraminekul kell õigeks; ükspäev vaatasin, kell oli viimasest õigekspanekust (detsembri algul) läinud ette nii 25 s. Kasutusjuhend lubab, et see mehhanism läheb kuus ette kuni 20 s või jääb maha kuni 10 s, mis tähendab, et on 2½ täpsem kui lubatud. Õigemini pidavat täpne kell olema see, mille käik on stabiilne (viga ajaühikus püsib sama); mul oli kunagi mingi kronomeetrivalem, mille järgi oli mu tudengiaegne lihtne Casio käekell fenomenaalselt täpne – mõni ime, oli ka kogu aeg samades tingimustes (käe peal, stabiilne temperatuur). Vanaisal oli mehaaniline käekell, mis läks päevas täpselt 2 minutit ette (seda kasutasin ma keskkoolis; ja siis kasutasin üksvahe isa kella ja ka see tudengiaegne Casio, mille korpus purunes füüsiliselt alles 2000. aastate lõpus, oli surnud sugulase kell; alles selle järel ostsin omale esimest korda elus uue kella, selle päikesetoitega isetäpsuva, millega sai palju nalja, ja alles 2014 praeguse, Hugo Junkersi mälestuskella).

* * *

Prantsuse keel. Olen jälle väga rahul, sest sedasi, nagu rääkisin mina FR5s sügisel, räägib nüüd peaaegu terve rühm ja kui nad alemale kursusele saata, ei jääks kedagi järele. Eelmisest rühmast on kaks, itaallane ja lätlane. Õps on suht sõbralik ja kursuse veebilehele on oma näopildi üles pannud peale minu veel üks julge (no mul muret ei ole, sest olen seal külgvaates ja enamiku pinnast täidab õlal istuv ronk Brax; mul muidugi on peas just selline nägu nagu inimesel, kelle esimene läbi loetud päris raamat oli „Väike nõid”, kus on rääkiv ronk Abraksas, ja nüüd on tal Brax õlal (ja see, et Brax on õlal ja mitte peas, nõudis esmakohtumisel väikest meelekindlust, aga Brax on ronk ja mäletab)).

Prantsuse keele subjunktiiviharjutus on täpselt nagu naljandis hiidlasest ja kompassist: tunne ära, kus on tekstis subjunktiiv! („Hiidlane, kas sa kompast tunned?” — „Muidugi tunnen! Pane aga kompass ja taarikapp lauale, ma ütle kohe, kumb kompass ja kumb taarikapp on!”) Peale selle vaatame igavat animafilmi tööelust ja peame seda arutama.

* * *

Bussisõidul oli päeval kaasas praegune põnev bussiraamat (The Engineering of Medieval Cathedrals), aga õhtul teisest keeletunnist tulles selgub, et unustasin selle tööle lauale.

Tunnis on teemaks naistepäev ja õps on täitsa pöördes, kuidas täna „ühel alumisel kursusel” olevat „ühe kaugema riigi” naisõppurid arvanud, et asja kogu sisu on, et sel päeval kingitakse naistele lilli ja šokolaadi, ja toonud šokolaadi koguni talle, ega teadnud muud midagi. Hiljem saime jutu sees teada, et nad olid Venemaalt. What else.

* * *

Kraftwerki videote plaat. Mihuke primitiivne ettekujutus oli robotitest 35 a tagasi! (Vrd ka nende kuulsa robotilaulu Kuldse Trio kaver „Lukksepp Anti isaks mul / tema pani nimeks mul / mina olen Robert / mina olen Robert”.) Siis oleks ka huvitav teada, mis hetke on bänd määranud n-ö tehnika tasemeks, millest kaugemale ei tee taustagraafikat. Salvestis on aastast 2004, graafika on umbes nagu filmis Tron (1982).