E, 3953. päev: ajaloost

Eile õhtul juhtusin oma arust üldse mitte hilja manustama tassi kohvi ja sedasi vähkresin voodis uneta mitu tundi, mõeldes isegi, kas mul on hakanud mingi hirmus tõbi, et üldse und ei ole, ja mis ma teen, kui pean minema tööle. (Mis vbl ei ole üldse mitte sidumata sellega, et üritan ilmsi jälile jõuda saladusele, mis ikkagi vallandas 1785 J.W.L.Luce kõhklused ja kehalised vaevused (loe: hüpopondria).) Vahepeal olen veidrate unenäokatketega poolunes, käin kaks korda kempsus, keeran radikat soojemaks ja tagasi, keeran patja, keeran end teki sisse ja siis jälle tekist välja, otsin mugavat asendit, panen isegi nohutilku ja võtan allergiarohtu, mida iganes. Aga teisel kempsuskäigul olen kuidagi unisem ja siis lõpuks koidab: kohv!! Misjärel jään kergendunult magama ning hommikul venitan ärkamisega nii kaua kui võimalik. (Talvel oli kuskil karikatuur, kuidas karud magavad koopas talveund, ühel on silmad pärani ja ta mõtleb: „Kes kurask käskis juua kohvi pärast oktoobrit!”)

Luce loobus ihuhädade ja muremõtete pärast püsivast kirikuõpetaja ametist ja siirdus elama tuulest räsitud mererannale (temaaegne mõisahoone oli – kui õigesti mäletan, mingil rootsiaegsel kaardil ja rendile andmise lepingu kaardil (1801), aga Mellini kaardil (1790) on mõisasüda seal, kuhu ehitati alles XIX saj keskel – praegusest rannajoonest 150 m kaugusel, tuulepealsel rannikul), kus tervenes ning kaksteist aastat hiljem, vahepeal arstiks õppinuna, soovitas kolleegidelegi, et hüpohondriat saab hästi ravida näiteks külmade mereveevannidega, ja mitte niisama korraks sumdi! sisse, vaid pikalt leotades, ravikuuris näiteks kümme vanni (vt Verſuch über Hypochondrie und Hyſterie. Ein praktiſches Handbuch für angehende Aerzte) – mille üksikasjalik kirjeldus paneb arvama, et kõrgklassi inimesed olid hüpohondria pärast ikka väga mures ning tõsiselt soovisid seda ravida; Luce märgib, et lihtrahval seda haigust ei esine ja see on sama haigus kui naistel hüsteeria. Algul arvasin, et vahest see, kui nägi mingi epideemia laastamist koguduses, aga surmameetrika järgi tema ametiajal 1783–1785 epideemiaid ei olnud, ning kuigi lapsi suri vanuserühmadest kõige rohkem (ametijärglane Frey on surmameetrikas lahterdanud lahkunud kolmeks, kuni 15, 15–60 ja üle 60 – mis täpsuses ei ole midagi imestada, Frey kirjutas ikkagi esimese eestikeelse matemaatikaõpiku), on täiskasvanute seas palju ka kõrges eas vanainimesi, ka üle 90 a. Rõugeepideemia oli mõni aasta hiljem. Iive oli IV 1783 – III 1785 tugevasti positiivne (162 sündi, 110 surma). Järgmine hüpotees on, et suri mõni kallis ristilaps, aga neid oli Lucel palju (olen Püha, Kihelkonna ja Kuressaare saksa pihtkonna sünnimeetrikast esialgu loendanud neid 86 (neist 2 a 1 kuu jooksul Pühal 34), aga kahtlemata on neid palju veel, kindlasti Kuressaare eesti pihtkonnas [hilisem lisandus: ainult mõni üksik]).

Tuleb uuesti hoolega lugeda „Saaremaa juturaamatut” – olen hakanud arvama, et selle tegelased olid päriselt olemas, igatahes olid selle kummalised eesnimed – nt Häddi ja Larrats – 1783–1785 Pühal täiesti tavalised (assimileeruvad rannarootslased, arvan – Püha khk Kasti mõis oli Vätta poolsaarel, kus on senini Väike- ja Suur-Rootsi küla), neid oli eriti palju leerilaste, abiellunute ja ristitute vanemate seas, seega pandi neid eriti 1760. aastatel; hiljem ilmusid uued moenimed (vt „Saaremaa juturaamatu” esimese 10 loo nimed; ning järgmine ja ülejärgmine päev ka). Aga nimede seas on ka n-ö minuaegseid, näiteks Aina, Maris ja Riin. Nimi Jüri, vanas kirjaviisis Jürri, käändus Jüri : Jurno, samuti Willem : Willeme, Henrik : Henrike, Andrus : Andrusse. Luce kirjutas Marri, Frey kirjutas Marie. Üks esimesi Luce käega ürikusse jäädvustatud eesti sõnu oli „tüddar”. Püha lähedal oli Häbeniku (Häbbeniko) talu (millest sõjaeelsel 1 : 200 000 topograafilisel kaardil on saanud Hõbeniku ja mida praegu enam ei ole).

Postis on Saaremaa Muuseumi vana kaheaastaraamat, kus on artikkel Lucest Saksamaa ülikoolides ja Saaremaal; autor on üles otsinud ülikoolide immatrikuleerimisloetelud ja täheldanud, kuidas mõneteist aastaga L esimeste ja teiste õpingute vahel muutub ülikoolide asjaajamiskeel ladina keelest saksa keeleks. Aga kiirel sirvimisel tuvastan kaks pirakat, millega – kui väga uhkesti öelda – minu käsitlus arvestas juba varem: esiteks, nagu suhelnuks Luce meditsiiniõpingutel ainult meditsiiniteaduskonnaga (oletan, et ta pidi suhtlema ka füüsiku ja epigrammiku G. Chr. Lichtenbergiga*, vbl esimestel õpingutel ka eelmise sõbra, loodusteadlase J. Chr. P. Erxlebeniga), ja teiseks, nagu asunuks Luce Kuressaarde põhjusel, et talle meeldisid Kuressaare kindluse vallid, sest see meenutas Erfurdi linnavalle, kus tudengid tavatsesid käia filosofeerimas – aga püha heldus, Luce eluajal Kuressaare kindlus veel tegutses!! Kindluse relvastus ja väed viidi üle Bomarsundi alles 1836, mil Luce oli juba 80 ja olnud kas aasta (Körberi andmed) või kaks (I. Jürjo andmed) pime ja elas tütre juures Kaarma mõisas!

(* Hiljem leian, et Göttingeni Ülikool on üllitanud raamatu Lichtenbergi kuulajatest. Tõesti, oletus õige: Luce kuulas tema juures ühe semestri eksperimentaalfüüsikat, aga teise naise üks vendadest oli kuulanud kolmel semestril üheksat ainet.)

* * *

Fotoseminariks hotell kinni. Paar nädalat tagasi, kui fotoseminari kuulutus tuli, vaatasin ka ja see hotell, kus me kunagi meeleolukalt õhtustasime, teatas, et kiirusta, järel on ainult kaks tuba. Nüüd, ainult viis päeva varem, ütleb täpselt sedasama.