Eile laulis rasvatihane, täna hommikul bussi oodates kuulen, kuidas lauab väike-lehelind e silksolk.
„Sarema jutto ramatus” on ühes liigutavas loos sees arvake ära, mis? — Vorstitegemise õpetus! Meenutagem teadusraamatu „Eesti ajalugu II. Keskaeg” tõdemust, et Eesti talupoja jaoks kestis keskaeg umbes 1820. aastani – raamat ongi kirjutatud umbes samal ajal, rahvavalgustaja tööpõld oli suur. Jutus võrreldakse kaht valda, kus üks on väga vaene, aga teine, mis ometi samasuguse põllumaaga, on jõukas, sest nutika õpetuse järgi hakkasid talumehed, kes muidu logelesid pärast päevatööd kõrtsis, tegelema lisateenistusega – üks tegi müügiks sepatööd, teine puutööd, kolmas kasvatas humalaid, neljas vasikaid, viies kartuleid, kuues õunu ja marju jne – ning toiduga hakati tegema nii nagu Saksamaa talupojad – leivavilja ja liha hoiti, tapetud siga tehti singiks ja vorstiks ning seda andis süüa terve aasta läbi, mitte ühekorraga nagu enne, ja tavalise eine asemel (silk + leib) hakati osaliselt sööma ka kapsaid, kartuleid, herneid, kaalikat jne, nii et valla rahvas oli priske ja ei kartnud viljaikaldust nagu vaeses vallas.
„Sarema jutto ramatus” on ühes liigutavas loos sees arvake ära, mis? — Vorstitegemise õpetus! Meenutagem teadusraamatu „Eesti ajalugu II. Keskaeg” tõdemust, et Eesti talupoja jaoks kestis keskaeg umbes 1820. aastani – raamat ongi kirjutatud umbes samal ajal, rahvavalgustaja tööpõld oli suur. Jutus võrreldakse kaht valda, kus üks on väga vaene, aga teine, mis ometi samasuguse põllumaaga, on jõukas, sest nutika õpetuse järgi hakkasid talumehed, kes muidu logelesid pärast päevatööd kõrtsis, tegelema lisateenistusega – üks tegi müügiks sepatööd, teine puutööd, kolmas kasvatas humalaid, neljas vasikaid, viies kartuleid, kuues õunu ja marju jne – ning toiduga hakati tegema nii nagu Saksamaa talupojad – leivavilja ja liha hoiti, tapetud siga tehti singiks ja vorstiks ning seda andis süüa terve aasta läbi, mitte ühekorraga nagu enne, ja tavalise eine asemel (silk + leib) hakati osaliselt sööma ka kapsaid, kartuleid, herneid, kaalikat jne, nii et valla rahvas oli priske ja ei kartnud viljaikaldust nagu vaeses vallas.
Teises loos selgitatakse kui möödaminnes tuleohutuse algmeid – võib aimata, et XIX saj alguses tähendas keskmise saarlase arvates tuleohutus ainult seda, et lauritsapäeval tuld üles ei võetud. Loos pajatab juhuslik öömajaline, kuidas tema kodus on kõik teistmoodi – tulega ollakse ettevaatlik kogu aeg, ahjusuu ees on uks, nii et väikelapsed ja vanainimesed koldesse ei kuku, põletushaavu ravitakse. (Pliidid ilmusid Saaremaale alles XIX sajandi lõpus.)
Täitsa tänapäevane on ühe loo moraal, et võtke arsti määratud ravikuur ilusti lõpuni, ka siis, kui te olete saanud omast arust juba terveks. Peale selle on raamatu keskel ühes väga pikas jutus ka tervisenõuannete kogu (mille haigused on märgitud sisukorras eraldi), pool sajandit enne Kreutzwaldi „Kodutohtrit”, isegi triaaži algmed on (mis tõvega rutake kohe arsti järele; mis tõvega saab haige enda viia arsti juurde; mis tõvega tuleb tegutseda kohe, sest kõigepealt arsti juurde minekuks ei ole aega). Martin Körber kirjutab, et „Sarema jutto ramat” oli nii populaarne, et veel tema ajalgi, 1880. aastatel, oli see teise raamatuna olemas paljudes peredes, kus muidu oli olemas ainult lauluraamat.
Täitsa tänapäevane on ühe loo moraal, et võtke arsti määratud ravikuur ilusti lõpuni, ka siis, kui te olete saanud omast arust juba terveks. Peale selle on raamatu keskel ühes väga pikas jutus ka tervisenõuannete kogu (mille haigused on märgitud sisukorras eraldi), pool sajandit enne Kreutzwaldi „Kodutohtrit”, isegi triaaži algmed on (mis tõvega rutake kohe arsti järele; mis tõvega saab haige enda viia arsti juurde; mis tõvega tuleb tegutseda kohe, sest kõigepealt arsti juurde minekuks ei ole aega). Martin Körber kirjutab, et „Sarema jutto ramat” oli nii populaarne, et veel tema ajalgi, 1880. aastatel, oli see teise raamatuna olemas paljudes peredes, kus muidu oli olemas ainult lauluraamat.
No comments:
Post a Comment