K, 3459. päev: mäe otsas kohvikus

Naaberlinnas mäe otsas kohvikus. Äripäeviti saab sinna eksootilise kohaliku bussiga. Linna päevapileti otsimine raudteejaama automaadist nõuab raudseid närve: tean, et see peab seal kuskil olema, aga no kus, eks ole. Mäe otsa läheb kohviku avatud olemise ajal üldse 3 bussi, neist südalinnast 2.

Seniks vaatame vana kirikut, millest kaks seina on roomaaegsed, kohati ka roomaaegse krohviga (kuigi suur osa säilinud roomaaegset krohvi taoti sõjajärgsel taastamisel maha); ma ei ole seal suure fotokaga varem sees käinud; vahepeal on valmis saanud suur orel, kuhu mõni aasta tagasi võisid inimesed osta vilesid. Orelirõdule viib kitsas järsk keerdtrepp, orelimängija ei tohi kõrgust karta.

Siis käime selles kirikus, kus on võlvidele ühte kohta lilleõie asemele joonistatud jänes. Mul on kaasas teleobjektiiv, selgub, et mitte niisama jänes, vaid pasunaga jänes, juures kiri „Lihavõtted 1993”. Ühele teisele võlvikannale on kustnik joonistanud lilleõie asemele autoportree. See kirik on peamiselt tuntud seetõttu, et krüpti on maetud tuntud humanist (kelle üleelusuurune kuju tallab jala alla tuleriita) ja seal käis leeris tuntud habelõug ja selle suur lääneaken on väga sarnane Kölni toomkiriku omaga, ainult selle vahega, et Kölni toomkiriku oma sel ajal veel ei olnud (aga oli olemas läänefassaadi projekt, pärgamendil, neli meetrit kõrge).

Siis Viljaturul plekist linnamakett, turuplats, linnakirik, mis on väljast efektsem kui seest. Sees on mitu plakatit, et see kuu täname pühapäeviti jumalat, et hirmus kurimoor tehti pühakuks. Ka seal on liiga lamedad võlvid lükanud liiga õhukesi seinu vertikaalist välja – miska meenub Tallinna dominiiklaste kloostri restaureerimisprojektidest seletuskiri, kuidas kloostrihoonete restaureerimiseelsel ülevaatusel 1950. aastate lõpus arvati, et kapiitlisaalis on algselt olnud keskpiilar, mis lammutati toidukaubastu laoks muutmisel (!) või varem (pärast kloostri sulgemist oli hoonetes palju igasugu muid asju, kanalast kõrtsini). Aga ennäe! Hoolikamal uurimisel selgus, et ei ole, see on niisama renessansisugemetega väga lame võlv, nii lame, et keskosa on läbi vajunud ehk pähe kukkumas. See siis lammutati, saalile tehti raudbetoonist võlvlagi, võlviroided riputati sinna külge.

Siis turuplatsi renessansspurskkaev ja selle küljes ahvid ning siis vaikselt bussipeatuse poole. Möödume veinipoest, aga sisse ei lähe, et pärast kohvikut lähme. Kõnnaku järgi tunnen 20 m kauguselt teiselt poolt tänavat ära eile mittenähtud saksa keele õpetaja, kes astub mingist uksest sisse. Lähen vaatama: sildil seisab, et läks arsti juurde (usutavasti hiljutise autoõnnetuse tõttu – et sõitis hommikuses ummikus ja äkki oli siinmaal haiglas, mis juhtus, ei mäleta, ja siia haiglasse toodi teda seepärast, et olnud riigipiirist üle 20 meetrit, ning nõuti talt kiirabi, uuringute ja ravi eest umbes kuut tuhandet eurot arvet ning just temalt, mitte kindlustuselt; E rääkis, et õpetaja olla neile pärast õnnetust ka rääkinud, et tal olla noorespõlves olnud raske jalgrattaõnnetus, see kõnnak tuleb võib-olla sellest). Ja et arsti juurde, ei jää me ootama, millal ta jälle välja tuleb.

Bussipeatus on lage ja päike lõõskab. Buss on väike ja mäkketõus on talle raske. Mäenõlval on tänavaid, kus korraga mahub sõitma ainult ühes suunas. Kohvik on bussi lõpp-peatuses. Äripäeval vaikne, külastajaid on ainult paar. Raamat kiidab kohviku kooke, mida hommikul küpsetatakse ja pärast serveeritakse. Kohviku keldriuks on aia poole, sinna tuuakse õlut ja muud kaupa; vaade oru poole on puude tõttu pisut ebamugavas suunas, kesklinna ei paista, kõige paremini paistab vangla.

Pooleteist tunni pärast läheb alla teine buss. Kohviku vastas on parklas ühes kohas autonumbri ja fotoga silt, et seda parkimiskohta tohib kasutada ainult Sarah-Ann.

Aga all linnas saabub buss iks kohta. Luureteabe järgi peaks minema kohe ka järgmine buss kesklinna, aga see on võib-olla juba läinud ja ma ei tea ka, kust ja mis suunas. Tuleb üks, aga sellel on otsaees vale suuna sihtkoht, vaatan kiiresti plaanilt. Seega astume linna jala.

Palav on. Näeme Rooma-aegset suurt sauna (mis oli suurem kui see väidetavasti suurim saun, millest sai valmis hoopis kasarm), raekoda, tornvarjendit, juhuslikult ka küüditatud sakslaste mälestusmärki. Uues naaberlinna imekohtade raamatus – kus oli seesama täna käidud kohvik – oli see sees, aga ma ei jätnud meelde, kus. Mälestusmärgi otsa on väikse toki otsa pandud ka poliitkorrektne lahtiütlus.

Siis Tõniste kirik ja selle võlvid. Palav, putkasid (et ostaks vett) ei ole.

Siis see kuninglik saun, õigemini kasarm. Selles algul väga palav kuuritaoline sissekäik, siis aga tunnelid (kus ei ole ühtki silti, mis järjekorras kõndida, sest kuigi on ette nähtud kindel trajektoor, ei ole see läbitav, sest vahepeal on jupp remondis. Vaatetorni projekteerija ei tea fotograafiast mitte mõhkagi – vähegi selge ilmaga on vaade tugevasti vastu valgust ja mõlema korra fotode heledused on nii segased, et pidin kasutama ebaharilikku võtet: vajutama nuppu Auto tone.

Lõpuks siis paleepargi putkast vesi. Müüja tuvastab võõramaise keelekõla ja ütleb inglise keeli, et kui tühjaks joote, tooge tühi pudel tagasi, ta annab meile pudelipandi raha (0,25 €). Sel hetkel näib, et äkki siiski jõuame järgmise rongi peale, kuhu siis tõttamegi.

Lähme otse perroonile; vagunisse astumisel küsin, kas midagi on jaamahoonest vaja, jõuaks minna veel tagasi ja tulla järgmise rongiga. Selgub, et veinipoes ununes käimata, aga tagasi enam ei lähe.

Saab teada, et sooja oli +31 °C. Õhtul Ookeanis.