Kuidas me käisime kolm (või õigemini neli) korda Prantsusmaal.
Esimene on sada meetrit üle piiri, kus ootab E sõbranna, kes lubas meid sõidutada piiriäärsete vaatamisväärsusteni, mis muul kombel minekuks pisut liiga kaugel. Selgub, et ta käinud eile proovimas ja selgus, et plaane tuleb ringi teha, sest auto ei sõitnuvat ühe vaatamisväärsuse juures järsust mäest üles.
Seejärel siinmaal Hiire-Kati ausamba juures. Külatänava ääres istub pronkshiir suurel pronksist juustuviilul suure pronksist võilillelehe all; kiriku kõrval on teine mälestusmärk (kui ma ei eksi, siis täpselt kohas, millest lugulaul rääkis).
Teine on vana linnusega väikelinn, kuhu pidime minema eelmisel aastal, aga ei läinud, aga kuhu minekuks tegime põhjalikke ettevalmistusi ja mille Google’i tänavavaate sõudsin läbi nii põhjalikult, et on tunne, nagu oleksin seal käinud. Palju mitmesuguses maalilisuse astmes vanu maju, vaateid. Linnusest on järel uusaegsete suurtükitornidega ringmüür; linnusetuumikust on maa sees aimata keldrid ja alusmüürid. Linnakeses on Esimese maailmasõja ausamba kõrval kellegi aed, seal kasvab kõrvits ja on laudadest aiakuur. Kell lööb 12, turismiinfo uks tõmmatakse sekundi pealt kinni ja prantsuse pere istub jõe äärde maha sööma, pikk sai võetakse kõik välja ja.
Kolmas on sama ametlikult kaunis küla, kus käisime ratastega kaks aastat tagasi. On lõunaaeg, eks ole, seega läheme sööma, samasse kohta, kus kaks aastat tagasi võis osta jäätise. Aga ossamumeie, see koht on arenenud nüüd peeneks restoraniks, valmismenüüs on kolm käiku, peen teenindus, paras kogus, ligi kaks tundi.
Siis küla ühtpidi läbi, kirikus sees ka, linnamüüri peale ja tagasi, siis – et väheks jäi nagu pisut – linnamüüri ümber ring ka peale.
Neljas on piiri peal vana kabel.
Üldiselt on Prantsusmaa külavaheteed sellised, et Lifelog arvab sõidust 40 minutit jalgrattasõiduks.
No comments:
Post a Comment