Joodiknaabril on viimasel ajal halvem kui tavaliselt. Ta on majavõtme ära kaotanud ja röögib igale möödujale – ajuti ringi karates ja kätega vehkides – midagi uksest. See kõlab tema häälduses umbes nagu „mämm-mämm-mämm PART, mämm-mämm-PART!!” Vanasti tallas ta all fonoluku nuppe, kuni keegi ta sisse lasi, aga nüüd on nähtavasti maja kõik viiskümmend korterit fotoluku välja lülitanud nagu meie. (Meil on fonolukuga muidugi ka see häda, et ega luku nimekiri ole üürnike, vaid omanike järgi, omanikul on majas viis korterit ja me ei tea, milline neist oleme nimekirjas meie.) Kui keegi uksest tuleb, kargab joodiknaaber ukse vahele ja kiilub mõlemad, tuulekoja ukse ja lukustatava välisukse avatud asendisse, millel on jälle see häda, et fuajeepõrand on kergelt libe ja kui riivi vajutada sama õrnalt kui joodiknaaber, võib uks vajuda kinni, nii et seda saab väljastpoolt avada ainult lukku keerates JA siis toore jõuga surudes.
Eile läbi saanud maailmaklassika järel võtan voodi kõrvalt virnast järgmise poolelioleva, mis on Saksa linnustest ja elutornidest, autoriks isand Krahe, kelle elutöö on kõigi allesolevate Saksa keeleala linnuste põhiplaanistamine ja kataloogimine. Uue raamatu üldosas on uusi leide ja järeldusi linnuseasjanduse kohta ning plaanide kataloogis on Saksa keeleala linnuste elutornid. Üldosas on linnusekavatiste jaos eraldi peatükk ordulinnuste kohta (kus eraldi mainitakse Kuressaare linnust, kuigi see ei olnud ordulinnus) ja saab teada, et poolakad hoolitsevad ordulinnuste eest kenasti, sest kaks sajandit allus Saksa ordu Poola kuningale, aga Baltimaades on jäetud ordulinnused lohakile, sest need kehastavad vihatud võõrvõimu. Tõesti, mõelda, Viljandi ja Rakvere linnus on lausa varemetes, Kursi ordulinnus suisa teadmata kadunud!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment