Järgmise nädala pisipuhkus on kinnitatud, keelekursuse asi ka nagu idaneb.
Õhtuse esimse koerajalutuse ajal juhtub, et joodiknaaber hakkab meile järele karjuma (et me talle ukse avaks) kohe, kui majast väljume, kuigi ta teab, et me tuleme kohe varsti tagasi, sest koerad kaua kõndida ei jaksa; kogu aeg karjub. Aga siis tuleb üks haleda südamega MB-juht (kes sõidab majja garaaži kaudu ja seda pidevat tsirkust ei tea), teeb talle ukse lahti (just siis, kui jõuame tagasi ka meie) ning see ütleb joodiknaabri selgituse peale, et tal polevat võtit, sõna incroyable. Krt, käigu uksest jala, siis saab teada, mis üldse on incroyable!
Pärast paari tunni pärast on joodiknaaber muidugi jälle maja ees platsis nagu kaks kopikat ja on läinud suisa segaseks, karjub meile, et me ukse avaks, kuigi uks on pärani.
Paneme paika järgmise nädala tegevusplaani.
Nüüd on madrats ära vajunud nüüd ka mul. Ronin hulk maad allapoole, et tagumik oleks seal, kus madrats ära vajunud ei ole, aga sellest ei ole palju kasu, sest jalad on nii üle voodiääre õhus ning kõrgemal kui kere ja selles asendis uinuda on raske. Kell näitab, et magan poole tunni kaupa veerand kaheteistkümnest kolmeni, alles pärast kolme magan põhjalikult. Vaen mõttes muid võimalikke variante: magada üldse põrandal või pista mingi asi madratsi vahele seda tugevdama.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment