Algab sõit vaatama kutsikat, Šp-le vanaduspäevade seltsiks. Šp on kaasas. Algul buss, siis kolm rongi. Saksamaa tervitab vihma ja pilvega. Peatumiskoha valisin nii, et otsisin sihtkoha (küla mägede vahel) üles kogu Saksamaa 1 : 200 000 kaardilt ja vaatasin, mis linnad jäävad sinna lähedale, et äkki saaks sealt taksoga. Hmm, Frankfurt, pisut liiga kaugel. Wetzlar – tuttav nimi kuidagi, aa! Goethe, mit o-e – ja selle kõrval Gießen, mis on veidi suurem ja seega rohkemate taksodega. (Mu arust sõltub taksode arv mitte nii väga asula elanike arvust, vaid elanike arvu ruudust: Tallinn on Tartust umbkaudu neli korda suurem, aga taksosid on kõvasti rohkem kui neli korda rohkem.) See oli ainus kriteerium ja ega ma siis teadnud, et kui sõjas pommitati mõlema raudteejaama, saadi Wetzlaris sellele ka pihta ja kesklinn säilis, aga Gießenis läks vastupidi, alles jäi raudteejaam ja hävis kesklinn.
Ka hotelli valikuga läksin kergelt puusse. Tööl raamatuvahetusriiulis oli üks Saksamaa hotellide välimääraja, seal oli Gießenis ontlik hotell Köhler. Kohapeal selgub, et olen teinud broneerimisel näpuka ja meie tuba on hotellis Kübel, mis on närtsinud ja eelmisest üle tänava. Meile antakse tuba ülemise korruse nurgas, mis nähtavasti on ainus tuba, kuhu lubatakse lemmikloomaga (nagu näitavad laigud põrandal). Šp-le ei meeldi. Voodialust ei ole koristatud aastaid. Kohe kõrval on Karstadti kaubamaja ning selle ees Gießeni vaatamisväärsus Elefantenklo ehk jalakäijate 1960. aastate betoonsild üle elava tänava, mille keskel kaheksanurksed augud meenutavat elevantide kemmergut.
Lähen Karstadti toitu ostma ja tellin kohe vastuvõtust homseks takso. Räägin ära, et vaja sõita 16 km kaugusele külla, nii ehk poolteist tundi läheb, mis see maksab. Vastuvõtutädi helistab taksifirmasse ja vangutab pead, et väga kallis, xx € (kus xx on summa, mida on võtnud taksojuht pärast fantaasiaküllast marsruuti siia lähimast lennujaamast, ja 2/3 summast, mis läks, kui E tuli Eestist ja läks otse tööle ja kohver tuli koju).
Gießen on üldiselt masendav, vanalinnast ei ole järel peaaegu midagi. Õhtul lähme restorani, Šp on kaasas uues ratastega kotis, talle see ei meeldi, parke ka ei ole. Vanalinna teisest otsast leidub saksa restoran Hawwerkasten, selle eest ka mõni puu. Näeme, et seda külastab kogu ümbruskonna koerkond. Uus ja vana loss ning kastekannumuuseum (kõik kinni). Õhtupäike.
Tagasi läbi teise pargi, kus on hakanud kihama öine tudengielu ja kus on Wilhelm Röntgeni mälestusmärk, röntgenkiirtega.
No comments:
Post a Comment