Rauatööstus on vajutanud maastikule oma raske pitseri, aga päris kuumaastik ka ei laiu. Kaevandusmaastiku võsalaadne kõrghaljastus jätab mulje, nagu oleks see tekkinud ise. Mu kõnnitaval rajal on kahjuks mituteist "kunstiteost", mis ei tee asja sugugi paremaks. Nende suhtes kõnnin vist rada valepidi, sest paremad tööd on alguses ja lõpupoole läheb nii jamaks, et hale hakkab. Jääb mulje, et inimene ja loodus ikka ei sobi kokku, kui esimene on suhte suuremõõdulise rauakaevandamisega korra juba ära rikkunud.
Sch-anges on kesktänaval laat. Pilvealune päike sirab ilusa ilma rünkpilvede vahelt. Astun mööda aegamisi tõusvat pikka varjuvaest tänavat üles küngastele. Majade lõppedes keerab rada üles künkale, kus näen puude vahelt lendu tõusmas ja eemale tiirlemas suurt, varesest suuremat kulli, selg ja tiivad ühtlaselt mattpruunid.
Kohe esimese künka otsas algab kunagine maagikarjäär, mis meenutab oma kiviklibu ja augurägastikuga Eesti saarerandadel olevaid sõjaaegseid rannakindlustuste jäänuseid. Iga natukese maa takka on lasketiir (kogu matkal möödun vähemalt neljast). Maastik on muutunud sedavõrd, et ühes kohas on alles väikese silla otsapostid, aga maastiku järgi ei saa aru, kas see oli raudteesild üle maantee või maanteesild üle raudtee, kummalgi pool ei ole ületavast teest suurt midagi järel.
Aga edasi läheb rada lõhnava rapsipõllu ja endise karjääri serva vahelt; serva peal on toekas, kuigi üdini roostes tõke, umbes sama karva kui roostepunane kiviklibu karjääris. Ülessonkimata maastik näib olevat päris kaunis, põldude ja kuni sajameetriste küngastega.
Paremal laiuvat suurt karjääri vaadates tekib küsimus: kuhu pandi aheraine? Kõike ju ka rauaks ei saa sulatada; kui siia tekkis selline auk, pidi aherainest kuhugi mujale tekkima paras mägi, ilmselt kuhugi lähedale, sest kes seda kaugele jaksas vedada. Teine mõte on, et see auk (ja ülejäänud rauakaevandused, mida silm päeva jooksul näeb) on nii vanad, et need on kaevatud veel inim-, mitte masinajõul.
Rada ületab maantee ja jätkub paar kilomeetrit võsa vahel, mis on moodustunud madalamate uuristuste kohale. Eesti oludes oleks see suhteliselt ligipääsetav, aga siiski suhteliselt kõrvaline paik vast populaarne prügikoormate poetamise koht ning kahtlemata oleks see piirkond hästi teada ka allmaailmal.
Siinkandis laiuvad mitmeruutkilomeetrised metsad, mida läbib palju matkaradu, ent ometi ei ole ma näinud siin kordagi matkarajal kemmergut, ilmselt ajavad siinmaa matkajad läbi ilma, kuigi mets on kohatult hõre (aga endine tööstusmaastik pakub metsa all küllaga igas suuruses lohke ja auke).
Ühel niidul ehitatakse midagi ja silt teatab, et niidul on väljakaevamised keelatud. Huvitav, mis seal oli? Laskemoona matmisplats? Ei viitsi üle mätaste lähemale vaatama ka minna.
Täna on mul fotoka taskus fotoka kilekoti sees kuivatusainepakk, mis poole matka peal ära kaob. Kolmveerand matka peal kaob ära ka kilekott. Fotokatasku on püksirihma küljes, selle välistaskus on lisaakud. Teisel pool rihma küljes on umbes sama suur binoklitasku, paremaks haaramiseks on binokkel seal lahtiselt, nööripidi seljakotirihma aasa küljes, et maha ei kukuks. Matkal aitab binokkel nii mõnigi kord jalavaeva kokku hoida, kui näiteks mingi viida vaatamiseks ei ole vaja selleni kõndida. (Küsimusi ennetades: ei, argipäeviti ei kanna ma püksirihma küljes midagi.)
Rada ületab metsasihi, kus olevate väga roostetanud postide järgi otsustades on kunagi olnud millegi vedamiseks köistee. Mööda sihti möödub üksikmatkaja, kes on eemalt täpselt Eesti naabrimehe Olevi moodi.
Teeäärses metsas on puutüved kaetud luuderohuga ja "kunstiteosed" on sellised, et need tuleb siin juba jutumärkidesse panna. Pooleteist kilomeetri kaugusel on vabaõhulava, millelt kaigub muusikat, nii valjusti, et saab sõnadest aru (ja kui laulaks Silvi Vrait, siis oleks õigus ülalosundatud Kuldsel Triol, sest ega linnulaulu ei kuule kogu selle paari tunni vältel, mil matkarada sealkandis keerutab, peaaegu üldse).
Metsasügavuses on matkamaja, uksel on silt, et selles on neli kohta, ja selgitus, kust saab selle võtit. Ma olen mujal sarnaseid matkamaju näinud, aga sellest jääb üpris eemaletõukav mulje.
Kuulen pea kohal kullikisa ja näen puuvõrade vahelt kolme kulli tiirutamas, paaril korral koguni läbi fotoka pildiotsija, aga kahjuks ei saa pildile.
Kella kolme paiku jõuan matkaraja käänupunkti, mis kaardi järgi on kohe Prantsusmaa piiri ääres (eks selle asjaolu tõttu ma selle raja muidugi valisingi). Kaardi järgi peaks kuskil siinsamas olema piiritähis nr 63, aga ühtki posti ei paista. Silme ees on mälupilt Eesti-Läti piirilt, kus on piirikraavi kummalgi pool uhked triibulised postid vapiga. Aga siin ei midagi! Ühtki tulpa ei paista, kraavist rääkimata! Ühe puu küljes on roostetanud silt, millel kirjas, et eravaldus ja ... keelatud, muidu ... – see, mis on keelatud ja mis rikkujaga juhtub, on sildi küljest kahjuks ära roostetanud. Oletan, et see silt on juba Prantsusmaal, sest sellel puudub saksakeelne tekst, mis siinmaa ametlikel siltidel oleks. Samuti oletan, et keelatud asi ei saa olla sildist mööda kõndimine, sest metsa alla on tallatud üsna tugevalt mudane rada. Kõnnin vast sadakond meetrit Pariisi poole ja imetlen Prantsusmaad, kus olen esimest korda (aga kui keegi küsib, kus ma Prantsusmaal olin, siis ei oska ma muudmoodi vastata, kui näidata kaardilt). Naasen matkarajale ja leian ühest august ka piiritähise, millel piki piiri arv 63, Prantsusmaa pool täht F ja teisel pool üks teine täht. Näen, et roostes silt on täpselt piiril.
Rada laskub mäest alla ja, nagu jutustab silt, kulgeb mööda endist tohutut paemurdu ja selle vagonetiraudtee tammi (aga silt seda ei jutusta, milleks paasi raua tootmisel kasutati). Paemurdu on tekkinud huvitav taimekooslus ja ka igas vanuses matkajaid on arvukalt. Kuulen peoleod.
Raudtee-matkarada nr 8 erineb kohalikest radadest selle poolest, et tagumises osas on see kohati väga mudane (märjad kohad on ootamatutes kohtades, näiteks mitte orus, vaid nõlvadel) ja väsimus on juba sedamaal, et mul on ükskõik, kas saapad saavad mudaseks või mitte. Ühe eriti mudase koha äärde on tallatud kuivem jalgrada, mille servas peesitab põrnikas [vaatan hiljem järele, et see on metsasitikas, Geotrupes stercorosus], kellele ei meeldi, et ma teda pildistada tahan, sest hakkab üle sambla eest sibama ning ma nihkun piki rada talle järele ja üritan temast umbes neli minutit pilti teha (teravustamine on huvitav, sest makrovõttel sügavusteravust praktiliselt pole ja põrnikas sibab täitsa kiiresti).
Tee ääres on pinnavormid, mille on tekitanud maapinnalähedaste kaevanduskäikude sisselangemine. Kui neid näinuks muistsed eestlased, arvanuks nad need kindla peale Kalevipoja kartulivagudeks.
Jällegi ootamatus kohas, keset mäenõlva on järveke, kus ujuvad konnakullesed, ja kuigi matkaraja poolne sügavam osa näib esmapilgul elutu (sildi järgi on järveke 10–20 m sügav), kihab veepind selle kohal lendlevatest putukatest ning kalad löövad lupsu. Puhkan pingil jalgu ja söön ära võileiva. Rahu ega loodushääli ei saa kahjuks nautida, sest ennist mainitud vabaõhulava on ainult mõnesaja meetri kaugusel.
Edasi läbi sammashallitaolise märja pöögimetsa künkast alla järjekordsete rauamaagikarjäärideni (vahepeal lähen ühest kohast valesti ja rajale naasmiseks lähen ühest metsatukast läbi otse, lootes, et vast on kaevanduskäigud oma sisselangemised juba ära langenud). Ilmselt on vabaõhukontsert mingi tähtis üritus, sest tee äärde pargitud autosid jätkub.
Edasi tõuseb tee ligi sada meetrit Võllamäele, mis on paras pingutus, sest selleks ajaks olen läbinud juba ligi 20 kilomeetrit. Võllamäe otsas on vist portugaallaste kokkutulek. Muidu on seal aedikud piisonite ja hirvedega ning erakordselt paljude tuvide ja varestega – endisaegse lenduri Göringi tähelepanek, et muistsete hukkamiskohtade ümbruses elab keskmisest rohkem ronki ja vareseid, vallandas Saksamaal 1930. aastatel suurejoonelise ja riiklikult toetatud nõiajahiuurimuse – ning väiksemaid inimestest kahekordse taraga piiratud aedikuid erisuguste hanede ja partidega (aga sildid on ära lagunenud). Mäe otsas on ka järjekordne kohalik vastupanuliikumise mälestuskivi ja kohe selle vastas üle tänava on viimane kunstiteos, mis kujutab kolme maast turritavat harkis jalgadega inimese stiliseeritud alakeha (materjal: u 10 mm paksune teras, mõõtkava: u 4:1).
Rada laskub mäest läbi riigi suuruselt teise linnakese linnapargi alla. Linnapark on rahvast tulvil, meenub vana aeg, kui inimesed olevat käinud pühapäevaõhtuti endid promenaadil näitamas.
Kõmbin jaama (mööda elumajast, mille allkorrusel on bensiinijaam... kujutan ette, kuidas teise korruse elanik akna peal röötsakil suitsu teeb...). Jaamas on rongini ligi veerand tundi aega.
Rongis istub minu ette üks tumedanahaline noorsand koos oma Nokiaga, milles uusimad Hispaania hitid aastast 2003, mida ta kogu vaguni rõõmuks rõkatab. Näen segast unekatket, milles tegelasteks sama noorsand, tema laulev telefon ja minu saapapael.
Linnas otsustan jaamast korterisse jälle kõndida, kui juba kord selline kõndimise hoog on sees (jalad hakkavad juba saabaste kuju võtma, enam eriti ei hõõru). Tee jaamast korterisse läheb piki D. maanteed, millel on kolm sõidurada, D. poole üks ja linna poole kaks, keskel autodele ja servas bussidele. Ehkki vaatan väsinult kõmpides paari meetri kaugusele maha, tõstan Bentley ja Volkswageni poe vastas ristmikul korraga pilgu ja näen, kuidas linna poolt tulev vanem väikeauto teeb vasakpööret D. poolt tulevate autode eest läbi (mis seisavad foori taga), aga mööda bussirada (mis enne ristmikku on autodele parempöörderada) tuleb otsejoones ja pidurdamata üks mahtuniversaal. Selle juht märkab seisvate autode tagant ilmuvat vasakpöörde tegijat ja keerab kähku paremale, otsejoones minu poole (ja mõtlen, kuhu poole ma peaks kargama, kas maja poole või tänava poole posti taha), aga siis käib MAUHH!! ja väikeauto esiots käib puruneva parema esitule ragina ja plekikolina saatel paigast, umbes 30 cm vasakule. Autod jäävad seisma ning radiaatorist sisiseva aurupilvekese saatel kargab väikeautost tädi, kes kisab (mis keeles, ei pane tähele), et teine auto sõitis mööda bussirada, miks see ei pidurdanud. Ei jää passima, mida teine juht seletab, olen teatud küünilisel viisil õnnelik, sest kui autod poleks kokku põrganud, võinuks mahtuniversaal sattuda väga lähedale just sellele kõnniteelõigule, kus parasjagu kõndisin.
Kella veerand seitsme paiku olen tagasi korteris. Kokku ligi seitsme tunniga läbisin 25,6 km (jaama 3,0 km + pangaautomaadini, matk ise u 19 km, jaamast tagasi), sellest oli puhast kõndimisaega umbes neli ja pool tundi. Läbitud veerandsada kilomeetrit peaks olema päevase läbikõnni rekord, igatahes ei tule meelde, et ma oleks päevas rohkem maha kõndinud (20 km ja veidi peale olen küll mitu korda).
No comments:
Post a Comment