E, 108. päev: aparaadid

Hommikul on hirmus uni (kuigi kondid haiged ei ole) ja prantsuse keel tundub väga pikk. Muudkui piilun kella, aga see ei lähe ega lähe edasi. Vahepeal läheb jutt maailmajagudele ja hollandlane satub õpetajaga vaidlema selle üle, mitu maailmajagu ja mandrit on olemas (st olemas muu maailma või Prantsusmaa jaoks). Sellest, et ühine seisukoht jääb saavutamata, võib aimata ka asjaolu, et prantslased ei erista mandreid ja maailmajagusid... või siis vähemalt mitte meie õpetaja. – Kõige lõpus jututame oma kodulinnast ja ma loodan vargsi, et kui ungarlasel läheb sama kaua kui soomlasel enne teda, siis lõpeb tund enne minu järge ära. Aga kahjuks on Debrecenist palju vähem rääkida kui Helsingist.

Päeval läheb vahepeal nii pimedaks, et pean aknakatted üles kerima ning siis tuleb jämedat vihma ja rahet. Pärast, muidugi mõista, tuleb päike välja (meenutatagu, et aknakatete langetamisel läheb alati pilve ja tõstmisel alati selgeks).

Nokin tavalisi nädalalaguse pudinaid (neid on selleks korraks tavalise kahe- ja poolesaja asemel ligi viissada) ja korra satun kellegi tõlkija näputööle, kes on täpselt järginud juhiseid, st tema järelt ei pea omaloomingulisi standardväljendeid tagasi standardväljenditeks parandama. See on meeldiv erand, aga kahjuks on ülejäänud tavalised. – Päeva sõnad on televisiooni ja juhtmeta vastuvõtu ja tootmise aparaadid (television and wireless receiving and reproducing apparatuses), mis pärast parandamist on lihtsalt telerid ja raadiod.

Uurin Internetist, mis kellani on lahti raudteejaama kassa. Saan teada, ja ühtlasi satun poolkogemata raudtee-matkateede lehele (jaamast jaama, eilne rada oli nr 8). Eile kasutatud topograafilise kaardi 9. leht on sarja vanim ja sellel ei ole matkateede pikkusi peal. Raudtee kodukas kirjutab, et rada nr 8 on 13 km pikk. Huvitav, mu mõõtmise järgi oli see rohkem nagu 19 kilomeetrit, seega mõõdetakse ka matkaradade pikkust nn pika ehk sõjaväe meetriga.

Käin õhtul raudteejaamas ostmas piletit Frankfurdi lennujaama ja tagasi. Kolmveerand tee jaoks broneeritakse isegi koht. Kassa ees, jaamahoone saali nurgas olev piletiautomaat on tööle hakanud (enne oli mitu kuud rikkis), ostan sealt omale bussipileteid, sest mul lõpeb täna kuukaart ära ja ette ostetuna on piletid odavamad kui bussist (ja kuukaardi müügikohta ma töökoormust arvestades enne kolmapäeva ei jõua). Aparaat väljastab 10-piletise raamatu iga pileti eraldi ja umbes 10-sekundiliste vahedega. Minu järel ootava inimese lõbustamiseks nopin piletid kätte samuti ükshaaval, samas tempos, kui need masinast tulevad.