Nagu ikka, remonditakse nädalavahetusel raudteed ja osa ronge on käigust ära, osa läheb välja hiljem, osa varem. "Minu" rong läheb viis minutit varem, aga jõuan. Rongis on algul veidi kõhe, sest ma ei ole päris kindel, kas päevapilet selles rongis ka ikka kehtib, kuidagi imelikult vähe maksab see nii pika rongisõidu kohta. Aga kehtib.
Mul on kaasas topograafilise kaardi vajalikud lehed, nii et saan pidevalt järge hoida, kus parajasti olen. Vaguni ülejäänud seltskond on skaudid-gaidid, neid on palju (kisa järgi tundub, et vähemalt kolmsada) ja kaks peatust enne mu mahaminekut hakkavad nad proovima, kui tugevasti on rongi nagid pakiriiuli küljes. Mõtlen juba, mis keeles ma neile käratama pean (sest et nad patravad kohalikus murdes), muidugi saksa keeles oleks efektne ja saaks kasutada Eduard Vilde võtet kasutada efektses saksakeelses sõimus grammatikatermineid – Oskar Kruusi "Apokriiva lood ehk lugusid eesti akadeemilise kirjandusloo juurde" jutustab, kuidas kui Vilde oli Saksamaal, olevat ta korteriperenaine teda sõimanud; Vildele ei tulnud sobilikud sõnad meelde ja ta käratanud vastu: "Perfekt! Imperfekt!! Plusqvamperfekt!!!" Või siis tutvustada neile eesti keelt, oleks vähemalt spontaanne, ei peaks pikalt mõtlema. – Kole oleks, kui see seltskond valiks sama matkaraja kui mina; aga suur on minu kergendus, kui nad ei ilmutagi G-veski jaama lähenemisel huvi oma seljakottide vastu ja jätkavad nagide klõbistamist raugematu innuga.
G-veski jaam (kus olen kell 8.38) sai matka alguskohaks valitud muidugi nime pärast – "G" on häälduselt sama, kirjapildilt ühe tähe võrra teistsugune nimi kui sel ajalootegelasel, kes faktiliselt rajas moodsa reklaami, kelle ametlik tõumääratlus oli John Guntheri raamatu "Inside Europe" järgi "tumenenud kääbussakslane" (nachgedunkelte Schrumpfgermane) ja kes elas Max Hastingsi raamatu "Armageddon" järgi Berliinis aadressil Hermann-Göring-Strasse 20 (ka Tallinnas oli Saksa ajal selline nimi ühel tänaval, kuigi ainult ühe päeva, ja nr 20 on sellel üks saatkond, kellel on oma ettekujutus sellest, mis on ajutine, mis alaline, eriti keset tänavat ehitamise osas). Et selline huvitav nimi.
Esimesed kuussada meetrit on rahulik astumine orupõhjas mööda maanteeäärt. On tore ja selge hommik, kuskil paistab päike (aga sellise nurga all, et vahepeal on tee varjus). Plaanis on ronida alustuseks lähedase künka otsa, mille tippu on kaardile märgitud ilus vaade, siis tulla sellelt läbi oru vastaskalda otsa, külastada seal olevat linnust ja siis laskuda tagasi orgu ning minna Mikuniidu jaamast rongi peale (üks peatus G-veski jaamast linna poole).
Siis aga keerab rada maanteelt ära veel pisut kastesesse kuusikusse (mis pärast muutub lehtmetsaks) ja algab tõus, mis meenutab lõputut treppi ja mis tuleb lihtsalt ära astuda. Küngas on orupõhjast umbes 250 m kõrgemal ehk siis umbes sama, kui astuks mööda treppi maast 80. korrusele. Ja raja kallakus meenutab treppi jah! Pärast kaardilt mõõtes on raja kalle tõusul kuni 31%. Paar korda tuleb hetkeks peatuda, hinge tõmmata ja lonks vett võtta. Kahe kolmandiku järel on pink – selleks ajaks (9.00) olen tõusnud 15 minutiga 150 meetrit; kümmekond aastat tagasi olin kord matkal, kus tõusin laias päikeses 15 minutiga 200 meetrit (aga siis olin ma ka veidi paremas füüsilises vormis), ja tollane suurim päevane tõus kokku oli 1300 m, mis tollel mägisel maal oli muidugi mõista üksnes tavaline pühapäevane jalutuskäik.
Künka otsas on küla, mille nimi oleks Edgar V. Saksa ainetel kahtlemata jälle Maaselja. Tee keerab läbi küla ja korraga tõkestavad mu tee kolm haukuvat koeravolaskit, kes mind sisse püüavad piirata ja üks oma tähelepanu nõnda mu käes olevale kaadile koondab, et tunnen käel tema hingeõhku. Aga et üksi koer ei ole ühestki teada-tuntud kurjast tõust, siis ma eriti ei karda ja jalutan vaikselt edasi. Haukumise peale tuleb pererahvas välja ja kutsub koerad ära. Saan ühtäkki aru, miks sellest külast ei lähe läbi ühtki ametlikku matkarada, kuigi neid on muidu siinmaal sadu.
Künka lagi on nii lame, et ei saa aru, kus on selle kõrgeim koht; loen teeharu otsast samme. Vaade on jah 360° nii kaugele kui silm seletab ehk vine lubab. Kell on pool kümme, läbitud on kaks ja pool kilomeetrit, tõustud on 247 meetrit. Pea kohal lõõrib lõokene, eemalt põllult tõuseb lendu suur kull ja tiirleb eemale (üht kulli nägin õigupoolest tiirlemas juba enne küla). Teen pilti ja uurin silmapiiri binokliga (lääne suunas kaardist suurt abi ei ole, sest küngas on lehe servas ja mul pole järgmist lehte kaasas). Kinnitan binokli nööripidi seljakoti rihmal oleva aasa külge, et seda saaks vajaduse korral kohe haarata ega pea hakkama teravustama (nii ei kuku see vööl olevast lahtisest binoklikotist välja; kui kott kinni panna, läheb binokkel miskipärast fookusest välja ja veel nii, et paigast läheb ka silmade nägemisteravuse erinevuse seadistus).
Edasi on plaanis laskuda lõuna suunas alla orgu Savijõe poole, mööda väikesi metsateid. Et küngas, kus olen, on pealt võrdlemisi lame, varjas tipust vaadatuna künkalagi ise vaadet alla, nõnda avaneb laskumisel üha uusi vaateid, kuni tee keerab metsa. Mu möödumisel tõuseb põllult korraga kolm suurt kulli, kes üheskoos eemale tiirlevad. Metsaservas on toigaste otsas jahimehe varitsusputka (üks oli juba enne küla, ja ma näen neid päeva jooksul veel).
Metsas laskub tee lõbusasti, musträsta sidina saatel, kuni vajaliku ärakeeramiskoha leidmiseks tuleb hakata samme lugema. Tee muutub hämaraks, kuigi hõredaks kuusikuks – ja ühtäkki lõpeb tee ära. Teed lihtsalt enam ei ole! Kaardil on, aga looduses mitte. Olen oma asukohas umbes 50 meetri täpsusega kindel, sest kaardile on märgitud, kas mets on okas- või lehtmets, ja nende piiride järgi on asukohta lihtne määrata. Otsustan minna silla poole läbi metsa (mis nüüd on lehtmets). Kuskilt kostab kopsimist, ju see silla juures olevast külast kostab. Et päike paistab ja kellaaeg on teada, ei ole ka suuna hoidmine sugugi raske. Uurin binokliga, kas äkki paistab kuskil allpool tee (näiteks kui ma olen õigelt teelt hälbinud ja see on laskunud kiiremini), kuigi kujutage ette, kui palju paistab metsas, isegi hõredas, paarisaja meetri kaugusele. Korraks vilksatab paarisaja meetri kaugusel allpool puude vahelt üks pruunikas kogu, küllap jooksja, seega on kuskil olemas piki nõlva kulgev selline jalgtee, et sellel saab teha tervisejooksu.
Laskun puudest tuge otsides ja sajakonna meetri pärast satun tõesti mingi teesarnase raja peale ning lähen mööda seda veidi maad edasi. Uurin jälle binokliga alla oru poole, näen puude vahelt üht laudadest ehitist, vast maja või kuuri. Et teed mööda teeksin alla jõudmiseks piraka kaare, otsustan laskuda sillani otse. Kaardil on väike oja, mis peaks kuskilt siit algama ja mis voolab täpselt sillani. Veidi maa pärast uuesti allapoole uurides näen puude vahelt helkimas midagi, mis osutub lombiks. Lähen lähemale ja näen, et see on allikas! Selle juures on veel kaks jahimeeste lavatsit, naelaga paku küljes soolakamakas ja eemal laudadest heinasõim, mida ma olin ennist majaks või kuuriks arvanud. Piki nõlva kulgevat jalgteed, muide, sellel kõrgusel ei ole, nii et ju siis ennist nägin vast mõnd kitse või hirve või kes siinkandis elavad. Allikas on täis konnakulleseid ja on kaunikesti sogane. Ilmselt käivad loomad siin joomas, miks muidu on siin jahimeeste lavatsid, kuigi mu arust ei ole eriti eetiline küttida loomade joogikohal.
Astun mööda üsna järsku ojaperve allapoole. Kell on pisut kümme läbi. Kuskil kukub kägu.
Varsti muutub senine hõre mets uuesti kuusikuks ja pealegi sellikseks, mida on kõvasti laastanud tuul, see on risti-rästi langenud peenikesi puid täis. Vahetevahel tuleb mõnest teise puu najale toetuvast puust mööda minna aupakliku kaarega ja paar korda tuleb ka ojast üle astuda. Kivi näikse siinkandis olevat kiltkivi, mis oja sälkoru nõlvadel paljandub efektsete sakiliste kaljudena.
Jõuan oja ületava matkarajani, mis kulgeb piki nõlva; see on umbes poolteist meetrit lai ja kaetud kivipuruga või laastudega! Edasi alla kuni maanteeni (sellel on koguni bussipeatus) läheb korralik jalgtee, sellest sillani jalgrada.
Silla juures algab Tirbi küla, kus on paarkümmend kena majakest ja kämping ning selle vastas restoran või paar. Ainus elumärk terves külas on see, et üks talumees ja tema pere kopsivad ühele jõeäärsele rohumaalapile uusi aiaposte maa sisse. Läbi küla vuliseb jõkke kaks oja ning matkarada on seatud nõnda, et neid ka lähedalt näeb.
Ja edasi läheb kaart jälle loodusest lahku, sest kaardi järgi tõuseb matkarada laugelt mööda orunõlva ülespoole, aga tegelikult tõuseb see järsku ja läheb üsna ühetaolisel kõrgusel, aga parajasti vongeldes piki jõge edasi. Rada on kuni meeter lai, mõnes kohas ka ainult pool meetrit (aga siis on oru pool ka käsipuu; ühes kohas on käsipuu all ka traat, et ei kukuks käsipuu alt läbi). Aga eks ma usun kaarti ja jalutan matkateede hargnemiskohast julgesti edasi, sest kaardil kõiki matkateid ei ole ja hargnemiskoht on kaardi järgi alles kahesaja meetri pärast. Õige koha juhatab kätte see, kui jõekääru keskel olev maja on kohakuti kämpingu taga oleva künkaga. Aga kui ma sinna (ning igaks juhuks ka pisut edasi) jõuan, ei ole seal mingit hargnemiskohta, kui just matkajatel ei ole propellerit selja peal või iminappu jäsemete küljes. Lähen tagasi.
Samas oli tore, et ma kohe ära ei keeranud, sest muidu ei oleks ma sattunud ühe efektse vaatega kohta, kus olid nii sakilised kaljud, et ma arvasin tegu olevat kaardile märkimata varemetega (no teiselt poolt vaadatuna olid nad siiski ainult kaljud). Seal oli ka pink, kus sai jalgu puhata ja kandadele hõõrumist ennetavad plaastrid kleepida (leian sokist puugi, mis mõistagi teatud ärevust tekitab, aga õnneks neid rohkem ei ole).
Nõnda siis lähen natuke maad mööda seda karniisitaolist rada tagasi ja keeran hargnemiskohast ülespoole. Algul on see tee üsna järsk. Näen maas toredat põrnikat, kellest teen pilti (ja kes kontrollimisel, kas on ikka elus, hakkab vuntse liigutama). Edasi läheb see tee laugemaks ja järgmine kilomeeter on täitsa mõnus astuda. Mets muutub lehtmetsast nooreks võsaks ja edasi kuusikuks (kus on nõlvalt alla veerenud või veeretatud ümmargusi esemeid nagu autokumme, maasturi varuratas koos ümbrisega ja erivärvilisi tünne).
Tee läheb järsemaks ja keerab päikse poole. On parajalt palav, aga samas jõuab tee lagedale, kus puhub tuul. Vine on läinud tugevamaks, aga tekkivaid äiksepilvi ei ole õnneks näha. Avaneb vaade ja üle oru on ilusti näha, kust ma paar tundi tagasi tulin. Kevadises looduses on selgelt näha, kus on lehtmets (heleroheline) ja kus kuusik (tumeroheline), täpselt nagu kaardil.
Tee on jõudnud uuesti künka laele, mis on 22 m kõrgem kui teine küngas üle oru, kus poole kümne paiku olin. Siin on veemahuti ja selle juures vaateplatvorm, mille servades on kirjas, mis kohad sealt paistaksid, kui mitte seda vinet ees ei oleks. Mahuti kõrval on puu, mille juures jutustab pronksist silt, et see olla istutatud 1811. aastal selle auks, et Prantsuse keiser Napoleon I sai isaks. Imelik, mõtlen, kuidas on see puu suutnud 200 aastaga nii tagasihoidlikud mõõtmed säilitada. Siis aga loen edasi, et 1941. aastal raiusid sakslased selle puu "strateegilistel põhjustel" maha, aga 1942 istutasid kohalikud elanikud puu salaja uuesti. Mõtlen, kuidas küll saab puu salaja kasvada, eriti ümbruskonna kõrgeimas lagedas kohas, kasvav puu on ju kilomeetrite kaugusele näha!
Edasi jalutan – piki kaardil tähistatud rada nr 47 – B. külla (nime annaks mugandada Talumeherinnakuks, aga lugu on niigi pikk), mis on samuti töökas põllumajandusküla: moodsa uuselamu kõrval sööb lehmakari ja kohas, mis võiks põllumajanduse puudumisel olla vaateplatvorm, on laadurikopp ja sõnnikuhunnik. Samas kõrval on vaate nautimise pink nii puutumatus rohus, et kui ma lähen selle ette pilti tegema, jääb minust rohu sisse rada. Ühtlasi on B. külas ka rohkesti kabeleid, keskmiselt peatänava iga saja meetri kohta üks. Kell saab kaksteist ja kirikukell lööb Big Beni meloodiat. Tore külake.
Edasi viib tee omajagu keerutades taas oru poole. Tee ääres peaks olema linnus. Mõistagi on see veidi imelik, miks on linnus oma külast ligi 150 m allpool, aga eks samas ole ta jõest teised ligi 150 m kõrgemal ja ju ikka on valitud linnuse jaoks koht, kus see oleks võimalikult efektselt ümbruskonda valitsemas näha, ka alt jõeorust, kust künkalaele ei paista.
Ja järjekordse kämpingu järel (see peaks olema täna juba kolmas, millest mööda kõnnin, rääkimata lugematutest, millest sõitis mööda rong) hakkabki linnus äkki paistma. Värava ees on plaan ja tutvustav tekst, mida summ linnusest väljuvaid sakslasi soovib lugeda – ja nad teevad seda väga kaua. B. linnus on viimase 30 aasta jooksul varemetest üles ehitatud (ehk restaureeritud), sealhulgas on rekonstrueeritud ehk praktiliselt nullist ehitatud kaks üpris mahukat hoonet, millele praegusaja ennistamispõhimõtete järgi – vana võimalikult palju alles hoida ja uut mitte lisada – enam kuigi hästi ei vaadata. Ka kolmandik valdustorni on uusehitis, seega võiks ju sama taastamisliini muudkui jätkata, eriti kui on olemas XIX sajandi algusest üsna detailirohkeid joonistusi, millised nägid varemed välja siis, kui ajahammas polnud jõudnud neid veel eriti palju murendada. Tuleb aga siiski nentida, et uuel ja vanal saab siiski silma järgi vahet teha – müüriladumisviis erineb (ning muidugi ega muiste raudbetooni ka tuntud). Otsin pilguga vana aja jälgi nagu kuulilohke (aga need kiltkivist ei paista) või laskeavade sulgemisluukide hingede auke (mõni on olemas). Põnev on, kuidas kiltkivist, mida ei saa kiilukujuliseks töödelda, on ehitatud sillusi: kivid on laotud viltu, lukukiviks on laotud väiksemaid tükke.
B. linnus rajati hiljemalt XI sajandil varasema puitlinnuse asemele (ja künkal on olnud asustust Rooma ajast saati), algul valdustorni, eluhoone (palee) ja kabeliga pisilinnusena, edasi laiendati mitmes järgus, kuni oli kogukas paljutorniline kõrgustikulinnus, mille eellinnuste madalaim osa on 15 meetrit madalamal kui vana tuumiku hoovipind. Renessansiajal ehitati linnusesse mitu kõrget hoonet, millest on alles neljakordse eluhoone kahekordne ja kahelõõrilise korstnaga kamin ja 1975. a rekonstrueeritud astmikviiludega hoone.Valdustorni otsast on uhke vaade igasse ilmakaarde. Ronin kõik ligipääsetavad ruumid läbi ja teen muudkui pilti, sh ülisügavast linnusekaevust, millel tihe võre peal. Välismüüride restaureerimine jätkub; tellingutel on punased sildid, et nendele ronimine on karmilt ära keelatud. Ühes trelluksega keldris on hunnikus väljakaevamistel leitud raidkivid.
Astmikviiludega hoones on väljas linnuse väljakaevamisel ilmavalgele tulnud esemed ning varemete joonistused. Ka selles linnuses on kõndinud Victor Hugo õnnis jalg ning ta joonistas varemed ka kahest ilmakaarest üles.
Ja siis, kui ma tahan teha pilti ahjuplekist valmistatud, seest õõnes, aga hõbevärviga üle värvitud "raudrüüst", läheb fotoka ekraan korraga valgeks ning kustub siis üldse. Teen fotokaga sada imet (akud välja, uued sisse, kaart välja ja sisse ning kõik need protseduurid korraga jne). Master reset'i nuppu ei ole, nagu mõnel digifotokal on. Aga ei midagi, ei võta enam hääli sisse. Kahju.
Järgmisel korrusel on neli maketti linnusest eri ehitusjärkudes. Toredad maketid, vineerist ja paberist, aga puhtalt tehtud ja kivide vahel ei ole meetrilaiusi pigimusti vuuke nagu Narva linna "maketil" Tallinnas Ajaloomuuseumis. Siis sama hoone gooti keldrisse, kus on kole niiske ja kust tagasi tulles näen õues trepiäärel päevitavat sisalikku. Aeglaselt liigutades saan sisalikust telefoniga teha kaks pilti.
Ühes tornis mängib telekas veerandtunnine filmilugu keskaegsest elust selles linnuses, mis selgitab, et vanasti kees ja kihas siin vilgas elu. Vilkusest on asi kaugel näiteks kassa-/söögiputkas, kus õiendab üksainus inimene. Kinnitan keha kohapealse külma joogi ja võileivaga (viimane on sama marki kui kaasasolev) ja naudin vaadet.
Ühtlasi uurin rongiplaani ja leian, et rong läheb veerand tunni pärast, aga enam kui kilomeetri kauguselt ning 150 m altpoolt, kuhu hõõruvate ja soonivate saabastega veerand tunniga sugugi ei jõua, aga eks väsimus on oma töö ka juba teinud ning eelistan linnuse päiksepaiste asemel oodata jaamas varjus ja tuulutada jalgu. Nõnda jalutan linnuse juurest alla (maantee läheb kohe müüri tagant läbi) ja edasi läbi lõunapoolsel nõlval päikeses kuumaks köetud metsa üha allapoole. Jõe ääres kasvatab keegi dobermanne, kes hauguvad mu peale kõvasti; eks mööda matkarada liikuv seljakotiga isik ole kahtlane jah. (Muide, kogu päeva jooksul ei kohanud ma ühtki teist matkajat!!)
Rong läks remonditööde tõttu sõiduplaanist viis minutit hiljem ja niimoodi sõitis ta minust mööda; jaama jõudmiseks jäi umbes 6–7 minutit puudu. Jaamas on vähemasti varjuline ja nõnda istun seal tunnikese, einestades, lugedes ja tuulutades jalgu. (Ennist mainitud soonimine tekkis seetõttu, et ma ei ole selgeks saanud, kuidas neid siduda tuleb, need saapad eeldavad jalas istumiseks kuidagi kummalist jalakuju, näiteks vajutab parema saapa keel jala ees kõõluse peale. No natuke loksuvad ka, vahest tuleks paberit sisse toppida. Ja paelad on ka veidi imelikud, kahes kihis, välimine on tavalist matkasaapa nööri värvi, aga tuumik on helevalge, ning haagid on pealmise kihi vasakul nööril ära lõhkunud, aga teatud ringkondades on valged saapapaelad teatud tähendusega – nagu teadis kirjutada ajakiri Tuna paar aastat tagasi – ning ei ole teada, kas see kombinatsioon on seetõttu tervislik. Aga no need saapad olid väga tagasihoidliku hinnaga... meenuvad 1990. aastal ostetud sinised tossud, mis esimese kasutuspäeva järel jalast ära kuidagi tulid, aga sokki pidi jalast saamiseks hulk aega leotama, sest see oli kinni hüübinud. Hõõrumatud Ecco jalatsid on veidi teises hinnaklassis [mul on mälestus, nagu ma oleksin kunagi näinud Ecco matkasaabast].)
Aga järgmine rong tuleb täpselt sõiduplaani järgi, mis tähendab, et ühe saapa jõuan kiiruga kinni siduda, aga teist mitte, tuleb paelad lihtsalt saapasäärde toppida ja loota, et ma rongi sisenedes saapast välja ei astu. Õnneks mitte.
Rongisõidul jään mitu korda magama, näen ilusaid unesid. Ühes kohas ei saa ma aru, kui pikalt veel sõita on; võtan välja kaardi ja leian, et ainult kaks peatust veel. Hea, et edasi ei maganud, sest rong sõidab edasi kuhugi, mille kohta ma ei tea, mis riigis sellenimeline koht on.
Edasi poodi, ostan sealt sööki ja siis komberdan korterisse. Leian, et jalgadel on ville täiesti ootamatutes kohtades. Käin vannis, söön ja uni murrab juba varakult.
No comments:
Post a Comment