Akna tagant kostev liiklusmüra teatab, et täna on mujal tööpäev (see tähendab ühtlasi, et bussid-rongid käivad argigraafiku järgi).
Sõidan rongiga E. linnakese kaudu D. linnakesse, kus käisin kaks nädalat tagasi kolamuuseumis. Olen kohal kümme enne kümmet ja leian sõiduplaanist, et kohe sõidab buss edasi (11 km). Tee on tore, aga ilm on pilves ja hakkab tibutama uduvihma. Loodan, et vast see läheb pikapeale üle.
Veokülas väljun väga äkki (loodetavasti ei pane bussijuht väga pahaks), sest kaks mutikest tahavad "bussijaamas" maja minna ja ma näen alles peatuses, et see on bussijaam (bussijaamas on tavaliselt üleval sõiduplaan, kus kirjas, millal läheb buss tagasi). Nõnda et kargan kui nõelatud üles ja uksest välja.
Õues sajab hõredat uduvihma. Juba bussijaamast paistab linnakese kohal kõrgumas linnus, paar pilveräbalat sõudmas linnusest madalamal. Teen pilti, mis on keerukas, sest hetkel puudub mu varustusest vihmavari ja fotokas ei tohi saada märjaks. (Põhimõtteliselt on olemas spetsiaalne veekindel kest, mis käib fotoka ümber ja mis on veekindel sügavuseni 40 m, aga selle hankimist pärsib hind, see maksab rohkem kui aparaat ise, nii et vihmaga tuleb olla lihtsalt ettevaatlik ja hoida aparaati kotis kilekoti sees. – Mis aga vihmavarju puutub, siis meenub 1998. aastast sügisene jalutuskäik Kuressaare lossipargis, kus linnusest hea pildi saamiseks tuli vahetada objektiiv nii, et selle tagaosa kattev kork ei kukuks pargitee muda sisse ega vihm sajaks mingil juhul objektiivita fotokakere sisse, st vihmavarju tuli hoida kaenla all. Ja see meenutab ka viimatist laulupidu, kus üksvahe oli mul korraga käes kaks fotoaparaati, binokkel ja vihmavari ning ühed perekonnatuttavad meid selle järgi ära tundsidki (st kes muu ikka... jne).)
Kell on veerand üksteist, kui bussijaamast linnuse poole astuma hakkan, ja teel möödun üsna paljudest turistidest, kes samuti suunduvad linnuse poole, ning nende vägede seas (või eel) satun ka mina väravast sisse (aga et ma omandan ühes piletiga linnust tutvutava raamatukese, kust ma igas toas vajaliku jupi loen, ei käi ma muu üldise vooluga kaasas, vaid jään neist pidevalt maha, saades ajuti nautida toredaid vaateid ilma ringisebivate turistideta).
Veoküla linnus on restaureeritud just nii, nagu seda ei peaks tegema, imiteerides vana ja esitades uusi tarindeid vanade pähe ning lastes keskküttel linnuse ilusti soojaks kütta (õnneks nägematu põrandaküttena, samuti on uued trepid silma alt ära – vrd raudbetoontrepp Kuressaare linnuse Sturvolti tornis). Sissekäigust vasakul saalis on kolm XIX ja XX saj raudrüükoopiat (ühe kunstipärase mõlgiga, aga ilma ühegi kriimuta), ilma selgitusteta, et need on koopiad (seda räägib ainult raamat), ühe sees poemannekeen, hoolikamal vaatamisel paistavad visiiriavadest ta lai naeratus ja säravpunased huuled (hea, et visiir on kinni).Turistihordide paremaks ohjamiseks on toad nummerdatud ja liiklus toimub ainult ühes suunas (nagu teada, on ühesuunalisel tänaval liiklemiskiirus suurem kui kahesuunalisel). See on nii põhjalik, et kui pärast tiiru lõpetamist on vaja astuda suhteliselt tiiru lõpus oleva kempsuni, tuleb mul liikuda uuesti läbi ka kogu muu linnus, vastasel juhul peaksin trügima vastuvoolu, mis oleks mõnes kitsas koridoris suisa võimatu.
Eeskoja (või arsenali) järel suunatakse turistivoog endisesse keldrisse, kus õhkuriputatud kitsal teel kulgedes võib näha seinas eri ehitusjärke (hea fantaasia korral, sest ruumis on hämar), linnuse eri ehitusjärkude skeeme ja makette, mis viimastega kuidagi ühtida ei taha. Edasi on vana köök, armsalt sopiline, aga paraku on üks uks suitsuklaasist ja üks piire roostevabast terasest ning valgusava kate pleksiklaasist ja ka siin on väga hämar. Edasi kabeli alumisele korrusele, kus vist on restaureerimistööd alles pooleli ja põrandasse kaevatud aukudesse langemise eest kaitseb õbluke pael. Seinal on küll skeem, kus kõnealune tuba kogu linnuses asub (ja kuidas järgmisse ruumi saab), aga ei midagi rohkemat.
Järgmine tuba on tore romaani sugemetega ja kamina jäänustega rüütlituba, kus on vaadata kaks XIV sajandi rõngasturvist (originaalid) ning lugeda hellebardi, kahekäemõõga, sõjavikati, musketi ja õhupüssi ajaloost. (Sõjavikat oli levinud talupojarelv, tavaline vikat, mis oli varre otsas otse. Mäletamisi mainitakse rootsiaegset vihjet vikativäelastele Eestis Aadu Musta raamatus Eestlaste perekonnaloo allikad.) Saan teada, et õhupüss (algselt Windbüchse ehk "tuulepüss") leiutati juba XV sajandil.
Linnuse kaootilisust aitab rõhutada valgus. See nimelt koosneb läbisegi hõõg- ja mitut tooni päevavalguslampidest, sekka kohati aknast paistev loomulik valgus, nii et pidevalt peab timmima fotoka värvustasakaalu (hõõglambivalgus tundub päevavalguse suhtes kollane, päevavalgus hõõglambivalguse suhtes sinine, tehispäevavalgus on olenevalt toonist rohekas või pruunikas). Õnneks on praegusel fotokal olemas ka funktsioon, kus värvid saab paika valge pinna järgi.
Rüütlitoast tagasi eeskotta, sealt trepist üles ja läbi vihmatibina üle lahtise terrassi kabeli ümbriskäiku, sealt kabeli ülakorrusele. See on restaureeritud algsestesse värvidesse (punane liivakivi, valge lubjakrohv, sinakas ja ookerkollane värv – aga seinamaalingud pühiti XIX saj "restaureerimisega" minema) ja mul õnnestub olla ligi pool minutit kabelis üksi, kui üks sats on lahkunud ja järgmine ei ole veel saabunud.
Kabelist edasi on romaani galerii kokku kümne kolmikkaarelise aknaga (selline murtud kaar nagu Tallinnas Niguliste lõunaportaalil, ainult et romaani ümarkaar). Tuulise ilmaga võib siin tuul päris kõvasti tõmmata – vahest kuivatati siin muiste talvevarusid? Selle pööningul on suured maketid linnuse uusaegsest hiilgeajast (ehkki linnust pärast 1417. aastat, kui sellest vürsti õukond ära kolis, eriti ei täiendatud), varemetest enne restaureermise algust [ja II maailmasõja purustusi] ning praegusest seisundist. Siit saab teada, et galerii akendest pooled on uued. Hea vähemalt, et hävinud või mahakulunud kapiteelid on asendatud lihtsate, ilma nikerdusteta kapiteelidega.
Kabeli pööningul on väljapanek nüüdisaegsest indiaani tekstiilikunstist; otsaaknast on tore vaade alla linnale. Pildistamisel tuleb passida, mil akna all olev lipp eriti ei lehvi.
Siin saalis jõuab mulle järele trobikond üsna purjus mootorrattureid ja üks ilmselt kõva kõrvakuulmisega itaallaste sõpruskond. Võib-olla on midagi lahti ka itaallaste silmanägemisega, sest nad röögivad üksteisele ilmselgeid asju nagu: "Vaata, siin on uks!"
Järgmine tuba on uhke banketisaal, kus praegune suurhertsog tavatsevat pidada tähtsaid kohtumisi. Mootorratturid siia ei tule. See-eest varjutavad nad järgmise toa, kus on väljas muistseid magamistoaesemeid (raamatu järgi enamasti XIX sajandist).
Järgmine tuba on Stammbaumzimmer ehk sugupuude tuba, mis täidab ühtlasi meeste kemmergu ooteruumi ülesannet, sest linnuse sanitaarsõlm on linnust väisavate turistihordide jaoks selgelt liiga väike. Mainitagu, et täna on tööpäev; ma parem ei kujuta ette, mis sünnib nädalavahetusel.
Edasi ülemisse rüütlisaali pindalaga umbes kolmsada ruutmeetrit. Kui seintel rippuvaid tokerjaid gobelääne ja postamentidel nende selgitusi ei oleks, oleks saal päris hurmav. Paistab, et siin korraldatakse kontserte.
Edasi trepist alla ja kiikan linnusekaevu, mis olevat 55 m sügav, aga kus vesi on ainult umbes 15 m sügavuses, kaetud plastpudelite kihiga. Seejärel köök, kus tõkke taga igasugu vanu köögividinaid ning askeldamas kaks puuslikku (küllap Puulane ja Tohtlane). Paistab, et köögi restaureerimisel on midagi nihu läinud, sest näib, et mantelkorsten ei lähe laest edasi (sest korrus kõrgemal on magamistuba). Kohe kõrval on söögisaal, mille praegune otstarve on arusaamatu.
Edasi tuleb tungelda tagasi läbi köögi alumisse rüütlisaali, mis on samuti kolmsada ruutmeetrit ja kaetud romaanipäraste ümarate võlvidega, mis on raudbetoonist, nagu kirjutab raamat. Raamat teab öelda ka seda, et kogu linnuse selle osa välissein ehitati restaureerimisel uuesti, sest võlvid olid seina väga viltu lükanud [keskajal ehitatigi katse-eksituse meetodil, tugevusõpetust ei tuntud, kirjutab ajaloolane Otto Borst] ja see oleks kokku kukkunud. See tähendab, et ka kummagi korruse aknad on uued. Saal on täis suuremõõdulisi suurhertsogi perekonnapilte – paarist oleks täiesti piisanud, aga neid on kümneid. Saali otsas (sirmi taga) on suur kamin, sellest kummalgi pool raudrüüd, mis taas kord on ühegi kriimuta XIX sajandi koopiad.
Nagu eespool öeldud, läbin enamiku linnusest teise korragi. Meenub, et kabeli ülakorrusel olles tahtsin teha alt korruselt pildi üles, teise korruse võlvidele. Mul veab, hetkel kabelist rahvamassi välja ei tungi ja ma saan sisse vales suunas kulgedes ega pea alustama kolmandat tiiru.
Ümber nurga linnusekeldrisse viiva tee on aga sulgenud raudaed ja ekskavaator.
Ilm on keeranud suisa vihmale, nii jääb fotokas kotti varjule. Laskun linnusekünkast alla ja kõmbin jõeni mööda linnamüüri äärt (rada on parajalt mudane). Linnamüür, eriti selle katustamata tornid on üsna lagunevas seisundis. Müür on linnaservas vastu mäenõlva, linnusest eemale. Vaated linnale ja linnusele on toredad, aga jäävad vihma tõttu pildistamata.
Jõuan bussi peale. Et see sõidab D-st läbi E-sse, sõidan lõpp-peatusse, mis, ohhoo imet, ei olegi E. jaamas, vaid mingi kooli juures umbes kilomeeter eemal. Teel jaama möödun kindral P. muuseumist, mis aga on kinni, sest praegusel aastaajal on see lahti ainult pühapäeviti ja täna on reede.
Peagi tuleb rong ning kuigi see peatub iga aiateiba juures, jõuan peagi linna (koos ühe toreda vaksikuga, nagu pärast selgub). Et mul on päevapilet, sõidan riigi suurimasse kaubanduskeskusse (sajab juba päris tugevasti), kust ostan kaks koeraraamatut ja pingeindikaatori/metallidetektori ning esikusse väikese nagi.
No comments:
Post a Comment