Lõuna asemel postkontoris Amazoni paki järel (väga sobivasti just täna, reaktiivlennu sünnipäeval). Muidugi mõista kougin selle juba bussis lahti ja sirvin kolmest raamatust üht, Horten Ho 229 "Spirit of Thuringia", mis jutustab peale nimetatu ka muudest vendade Hortenite loodud vaidtiibadest. Näen kaanelt tuttavat nime H. O., kellega olime kunagi koos ühes väikeses lennundusajaloo listis; mul on ta meiliaadress senini Outlooki aadressiraamatus. Jajah, kes muu kui inimene, kelle hüüdlauseks Nurflügel Forever! sel teemal põhjapanevat raamatut kirjutama kõlbakski!
Aga muidu on mul üpris segamini, kas on neljapäev (mil nädala lõpu tähtajani on kaks päeva) või kolmapäev (kui on kolm). Hea, et kell näitab nädalapäevi.
Ilm on väga soe, postkontori juures bussi oodates on soe.
Ka täna ei käi ma poes, mistõttu õhtusöök koosneb makaronidest (lõunat ka ei söönud, mis eelmise nädala veini-, juustu- ja šokolaadidieeti – külalisel oli kaasas külakostiks üle kilo šokolaadi ja teine samapalju juustu – arvestades teeb ainult head. Õhtusöögi juurde sirvin teist raamatut (Projekt Natter: Last of the Wonder Weapons), mis on tihedas peenikeses kirjas, palju pilte.
Rakettstardiga osaliselt ühekordse kasutusega pisilennuk Bachem Ba 349 Natter on jäänud kuidagi mu tähelepanu alt välja (mul ei ole isegi selle mudelit), sellest lennukist ei olnud suurt midagi teada ja varasemad allikad on olnud vasturääkivad. Näiteks teadsin ma, et selle esimene (ja ainus) mehitatud katsetus lõppes lendurile haprasti, aga ei olnud adunud, et see (1.3.1945) oli ühtlasi esimene rakettjõul toimunud ja mehitatud püst-rakettstart ajaloos. [Mõnel pool on nimetatud ka esimeseks mehitatud rakettlennuks, aga see ei ole õige, sest rakettlennuk Heinkel He 176 lendas juba suvel 1939, mis oli kõige esimene mehitatud reaktiivlend laiemas mõttes (esimene turboreaktiivlend toimus 27.8.1939).] Bachem oli väike tehnikafirma, tehnilisest küljest oli küll osav, aga lennukatsetuste korraldamise poolest mitte: esiteks oli ilm pilvine, nii et lennuk tõusis pilvedesse ja kõik oli nagu korras, siis minuti pärast käis eemalt metsa tagant suur pauk ja arvake, mis edasi sai? – Oodati tund aega, et äkki lendur jalutab stardiplatsi juurde tagasi! Aga ei jalutanud! Mindi otsima. Lennukirusude asemel leiti suur auk ja üksikuid väga väikesi põlenud lennukitükke (lennuk oli vineerist, põles ära), lendurist leiti ainult vasak käelaba koos poole käsivarrega ja vasak jalg, hiljem augu läbikaevamisel ka tükk kolpa; stardistendi ja augu vahelt ka kabiinikate. Mis täpselt juhtus, ei selgunudki, sest lennukil mingit raadiosidet ega musta kasti ei olnud. Ilmselt ei suutnud stardi 3g ülekoormuse all lendur juhtkangi vajalikus asendis hoida, lennuk kaldus pisut selili, lendur vajutas keharaskusega kabiinikatte lahti, see lendas minema, lenduri pea kukla alt kadus katte külge kinnitatud peatugi ära, lenduri pea nõksatas 25 cm tahapoole, murdes kas kaela või lüües lenduri oimetuks. Tagantjärele on oletatud, et kui lennuk töötava mootoriga maa poole sööstis, pidi lendur olema esimene inimene, kes ületas helikiiruse, olgugi et ta sellest ise aru ei saanud ja elas selle auga vaid mõne sekundi.
Kui ma õigesti mäletan, siis hiljuti loetud põhjalik Dornier Do 335 raamat ei sisaldanud lugusid, nagu olnuks allakukkunud katselennukite rusudes sees istumas käetud lendurid, sest kabiinikupli äraheitmiseks pidi keerama tugevasti korraga kahest hoovast kupli esiservas, mille järel suur kiirus rebis kupli nõnda minema, et väidetavalt viinud kaasa ka lenduri käed. Ilmselt on see muinaslugu. Umbes sama makaaber lugu on teada 1960. aastate ülikiirest luurelennukist Lockheed SR-71, millel alguses ei olnud katapultistme küljes trosse, mis enne käivitumist tõmmanuks lenduri jalad armatuurlaua alt pedaalidelt istme juurde.
(Kolmas raamat on 101 prantsuse idioomi, keda huvitab.)
Õhtul kougin lahti kinnisulatatud plastkarbi, mille sees oleva juhtmega ühendan nahkhiireanduri ja salvesti, ning kui ma mõtlen välja mooduse, kuidas riputada Bloggerisse helifaile, saaks neid öiseid hääli ka siin kuulata lasta.
Veel õhtu poole katastroofifilm Meteor (1979), kus Sean Connery päästab järjekordselt maailma. Muude huviväärsuste seas näeme, kuidas Manhattan hävib ja (suures plaanis) kuidas WTC tornid pulkadeks lagunevad, kui New Yorki kukub asteroiditükk. Efektidest ja näitlejaist hoolimata on see film väga hale.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment