N, 780. päev: terasest sõbraga tundeid jagan

Igavene küsimus: kui klient palub kirjutada ajakirjanduskeeles, kas siis peab järele ahvima Eesti noorajakirjanike kirjaoskamatust ja keeletaju täielikku puudumist, anaesthesia linguistica, gradus gravis? Eemaldun arutelust üsna varajases järgus, teades, kuidas selline arutelu võib eskaleeruda. Kui sama asi tuleb teinekord teha mulle, eks ma siis teen paremini kui kolleegi esialgu pakutud variant.

Vahepeal osalevad arutluses teised kolleegid ja lõpptulemus on siiski selline, mille vastu ma ei ole.

Ja üht ma kinnitan veel: kui tõlkija on pähe võtnud 440 leheküljel läbivalt kasutada mitut terminit oma äranägemist mööda kujul, mida need seonduvates dokumentides teps mitte ei ole, ja tekst on vormingus, et sealt automaatselt otsida-parandada ei saa, vaid peab kõik läbi lugema ja ükshaaval käsitsi parandama – siis nõnda see halb karma muudkui koguneb. Aga taganeda ei ole kuhugi, selja taga on Moskva tähtaja viimnepäev (homme), teha on veel mõnikümmend lehekülge. [Hilisem lisandus: otsisin Google'ist pealkirja täpsemat päritolu ja mis ma leian? – Et see postitus on koha blogs.station eesti blogosfääri Moskva-teemaliste kirjutiste loetelus!! No tere, talv! See on umbes sama, kui Estonian Air sai automaatseid kokkuvõtteid kõigist Eesti lehtede uudistest, kus oli sõna „lennuk” või „lend”, kaasa arvatud umbes nagu lood Kalevipoja laevast ja kuidas kellegi auto kurvist otse lendas.]

Tööl on kella kümnest üheni internet maas. Mõnes kohas see tööd nii väga ei häirikski, aga ma vaatan näiteks ÕSi ainult internetist.

Õhtul tekib hasart, kui kaua ma külaliste ajal hangitud söögiga vastu pean. Sel nädalal ma poes käima pidanud ei ole.

Unustan bussis nuppu vajutada, alles siis saan aru, kui juht ei kavatsegi enne peatust pidurdada. Järgmises peatuses maha, kolmveerand kilomeetri ülesmäge kõndimise asemel ületan tänava ja uurin, äkki sõidab mõni buss varsti tagasi. Kell on 20.06, järgmine buss peaks tulema juba 20.10, aga tuleb juba 20.08. Lõpptulemus on see, et kell 20.14 ehk 6 minutit pärast järgmisesse peatusesse jõudmist olen juba toas.

Linnas on glassiil lõbustuspark, seda vahet on pandud käima ka öösel bussid, mis müristavad mööda muidu vaikset maanteed pool ööd läbi. (Nädala sees on öösel all maanteel vaikne, nädalavahetusel on kära rohkem, sest inimesed sõidavad öösel peolt koju või kuhu iganes – küllap on siin elu teistsugune kui Eestis, kus lugupeetud geograafiaprofessor avastas taskutelefonide liikumist jälgides, et inimesed on rohkem kodus nädalavahetusel ja sõidavad rohkem ringi nädala sees. Võimas avastus, kahtlemata.)

Kes kahtlustab pealkirja päritolus muusikakollektiivi Loits, sellel on õigus. Kuulan nende loomingut õhtupoolikul töötempo tõstmiseks, sest nende laulu pulss tiksub umbes 200 lööki minutis. (Huvitav, mispärast tuleb mulle meelde Stingi esimene kantrilugu, mille taktimõõt oli talle täisti sobival kombel 9/2?)

Aga Prabhu Deva (alias Benny Lava) andeka koreograafia austajatele parem selline laululugu:


Kui eelmine oli kohati midagi juubilar Michael Jacksoni stiilis – kuigi
lõbus –, siis midagi tõsisemat ja kananahaleajavamat ka (mis filmi koreograafia eest sai Prabhu Deva India parima filmikoreograafi autasu):


Maailma suurimal filmimaal Indias on kombeks, et filmides löövad tantsu küll näitlejad ise, kuid laulavad professionaalsed lauljad – noh, nagu meil „Nukitsamehes” ja „Karoliine hõbelõngas” [ka sellest filmist võiks arutada pikalt, aga teine kord]. Siin maigutab Prabhu Deva suud (peaaegu sünkroonis) ja vägev hääl kuulub professionaalsele nägematule filmilauljale nimega Harihan (samamoodi maigutab suud ka naisnäitleja), laulu pealkiri on Venillave venillave (sõnade tõlge on siin) ja film oli Minsaara Kanavu (1997).