L, 782. päev: seitse sõna

...mida Te ei peaks ühes lauses mitte ütlema, kui olete taksojuht:

1. kas,
2. äkki,
3. Teie,
4. teate,
5. kus,
6. on,
7. lennujaam

Aga mulle selline küsimus esitatakse. Selleks ajaks on takso suuna võtnud väga kindlalt kesklinnale, mis on, nagu teada, lennujaamast vastassuunas. Õigemini oleme selleks hetkeks raudteejaama ees ja mulle hakkab tunduma, et taksojuht on kunagi kuulnud, et sinna läheb 16. buss, mille jälgedes ta üritab sõita. Hommikul mõni minut neli läbi buss teadagi ei sõida, aga foorid töötavad.

Olen nii ootamatu küsimuse peale sõnatu – selle taksofirma reklaam on telefoniraamatus ikkagi poole lehekülje suurune, võiks ju eeldada, et nede juhid nii elementaarseid asju teavad, nagu kus on lennujaam. Juht helistab kuhugi ja küsib midagi lühidat, siis paneb mobiili ära.

Kui me kesklinna jõuame, kummardub juht igal ristmikul ülespoole vaatama, ilmselt otsib teeviitu, mis lennujaama teeotsa kätte juhatavad. Ja punase silla juures vanadekodu ees ta need lõpuks leiabki, mispeale on edasi tee selge. Isegi nii selge, et kiirtee kolmel kilomeetritril tõuseb spidomeetriseier 140 peale ning ma tirin turvavööd vaikselt pingumale. Mõtlen, et mis saaks, kui nüüd jääks märkamata lennujaama viit, kuhu ta sedasi välja põrutaks. Samas mitte kuigi kaugele, sest see kiirtee lõpeb T. linnakese juures ära.

Siis hakkab õnneks kostma telefonist või kuskilt juhiseid, et pööra nüüd paremale ja siis otse, mispeale jõuamegi lennujaama. Arve on küll rekordiline, aga ainult kaks raha rohkem kui siis, kui tuleks raudteejaama juurest läbi (11 km). Kõige otsem on mu teada 8 km mööda väikesi külateid, aga seda taksojuhid enamasti ei tea. Järgmine võimalus on tulla läbi Ilustee linnajao, see teeb umbes 10 km. Tänane sõit oli umbes 13–14 km.

Esimeses lennukis vajun ruttu unne, sest öösel magasin alla kahe tunni. Magan maha võileibade jagamise, aga joogitoomise ajaks ärkan ning kui küsitakse, mis jooki tahan, vastan pisut pahaselt: I would like to have a sandwich. Saan.

Amsterdamis taas pikk kuivamine. Viis minutit enne pealemineku algust öeldakse, et pealeminek hilineb pisut, lennuk ei ole veel saabunud. Viie minuti pärast öeldakse, et oodake veel 5–10 minutit. Siis öeldakse, et oodake veerand tundi, et lennukil olla üks istmerihm puudu ja see tähendab kindlalt no-go. Palju Tallinna sõita soovivaid ameerika vanureid – igaühel kaelas rahakott suure nimesildiga – arutavad isekeskis, et küllap see on lenduritooli rihm, mis on puudu. Üks suureninaline vanamees arvab, et tema küll pahaks ei paneks, kui lennukis üks rihm puudu oleks, ja lisab hetke pärast, et välja arvatud, kui sellel kohal istuks tema.

Siis öeldakse uus aeg ja saame teada, et riket ära ei jõudnudki parandada, kolitakse ümber teise lennukisse. Nõnda hilineb väljalend kokku 1 h 15 min – ja mitte nagu mõnes teises lennufirmas, kus hilineb pool päeva, sest endal varulennukit ei ole ja vaja on kohale lennutada uus lennuk Türgi lennufirmast Condom Airlines.

Seekord istun kahese poole vahekäigu pool, mis on vahelduseks täitsa tore. Üle vahekäigu algab ameerika vanurite sektsioon, kes enamasti magavad. Lennuk ruleerib Schipholi lennuvälja kaugeimale rajale nii kaua (vahepeal paistavad aknast maantee ja põllud), et ma jõuan lennukisse istumisest õhkutõusuni lugeda raamatust 16 lehekülge.

Nagu teada, maanduvad Estonian Airi lennukid väga laugelt, alustades laskumist umbes 300 km enne sihtkohta. Tuluke, et pange turvavööd kinni ja lülitage elektroonikaseadmed välja (mis tähendab jõudmist 3 km kõrgusele), süttib umbes Väinamere kohal. KLMi lennukitel on kombeks tõusta ja maanduda väga järsku, st maandumisel vajub nina päris ametlikult allapoole. Turvavööde kinnitamise tuluke süttib umbes Kohila kohal. No ja kui seekord siis tuluke süttib, leiab mu rea kolmese poole aknapoolseim meesvanur (kes terve tee nii ametlikult magas, et keris koguni aknakatted alla ja kui ma asukoha teadasaamiseks pikemalt omapoolsest aknast tahtsin välja vaadata, hakkas mu kõrval akna all istuv hollandi tudeng tegema nägusid), et ta läheb õige kempsu, mis tähendab, et kõik tema ees asetsenud vanadaamid peavad end manööverdama vahekäiku, kusjuures ühe tagumik on enam-vähem mul näos. Siis ronib vanamees juba üsna kõvas kaldes olevast vahekäigust üles kempsu ning peagi suure kolinaga alla tagasi, ning algab uus manööverdamine, et ta saaks oma kohale tagasi. Nii lihtsale variandile, et igaüks istugu üks koht edasi, nad ei tule. Siis pillab äärmine daam oma asjad maha, mitu korda. Kui kõik on taas oma kohal ja stjuuard tuleb üle kontrollima, kas kõigil on ikka turvavööd kinni, on lennuk juba ainult paarisaja meetri kõrgusel, kohe keerab viimase pöörde ja varsti paneb rattad maha. Uhh.

Ja Bloggeri kinnitussõna on praegu srelax.