Likvideerin rõdult ämbla, loodetavasti väga paljud ämblikud ei maandu madaam Silva lillekasti. Ja kui maanduvadki, mis siis. Ämblikke elab rõdul vähemalt viiskümmend, pakun, et vähemalt kümmet liiki. Rõdult allaheitmisel ajavad nad jalad laiali ja laskuvad nagu langevarjuga. All kasvab rohi, nii et maandumine on igati pehme. Kiiremad lasevad kähku välja niiti ja jäävad poolele teele rippuma ning kribivad siis ülespoole tagasi.
Rõdu koristan nii põhjalikult, et pärastpoole isegi pesen (pesuainega!). Betoonseina nurgast on sarruse roostetamine ajanud lahti kamaka, mis on praegu palju rohkem irvakil kui kaks aastat tagasi. Kangutan selle lahti ja võtan ära. Eemaldan murenenud betooni (kunagi peaks selle mingi seguga kinni mätsima), eemaldan praost ka kopsaka ämbliku, ning liimin kamaka tagasi. Seda, jah, ei ole enne juhtunud, et peaksin betooni liimima, pealegi kontaktliimiga (aga no mis parata, kui kamakas kaalub umbes kilo – oleksin pidanud ära kaaluma – ja ainus pind, mis täpselt klapib seinaga, on prao pind, mis on kamaka ülaotsas (praost jooksis vesi sisse, roostetas sarrust ja murendas kamaka all betooni). Katan mõlemad pinnad liimiga (seinal käsikaudu, sest see on tegelikult ümber nurga), ootan kümmekond minutit, surun kamaka kohale. Hea on see, et selle liimiga peab kamakat kohal hoidma ainult nii viis minutit; tsemendilaadse seguga kinnitamisel pidanuks ehitama mingi raketise moodi asja. Kuigi otsesel langeteel midagi ees ei ole, pühkinuks kamakas alla kukkudes ikkagi kõik oma teelt. Alla vaadates näen, et kaks korrust allpool on naaber üritanud seina külge kinnitada satelliidiantenni – küllap teadmata, et geostatsionaarseid satelliite selles ilmakaares olla ei saa.
Veel panen elutoa lakke suitsuanduri. Selgub, et lagi on kõige kõvemast betoonist, mida ma kunagi olen proovinud puurida. Tavalise trelliga saan ainult läbi krohvi. Lööktrellil annab järele puuri kinnitus, aga auk ei süvene kaugemale kui pool sentimeetrit. Lõpuks kinnitan ka suitsuanduri liimiga!
Siis tolmuimemine ja põrandapesu ning viimase kiiruga aknapesu (loe: magamistoa aknalt selle kohal elanud ämblikest aknale tilkunud eritiste eemaldamine).
Et on riigipüha, käib busse napilt. Saan bussiga Kirikmäele, sealt matkan jala 4 km lennujaama E-le vastu. Mis 4 km mulle teeb, pole kolmveerandit tunnikestki. Jalgrattateeks nimetatud tee on ühegi valgustita, metsa sees, kohati vanal raudteetammil, kohati on üpris pime. Nahkhiiri kohtan viis korda, kuigi andur on kogu aeg üht otsa pidi kõrvas (ja sellest kostab ritsikate saagimine, teise kõrvaga kuulen, et need on ritsikad). Esimene nahkhiireheli on üles-alla kruttimisel juhuslikult sagedusel 63 kHz kuuldud plõgin, mis sagedusel piiksub siinmaal 6 liiki. Korra kuulen sagedusel 22 kHz (ja ka näen piki rada mulle vastu lendamas), see on küllap siinmaal ülitavaline suurvidevlane. Siis kuulen (aga ei näe) plaginat populaarsel sagedusel 45 kHz (15 liiki) ning metsa vahelt välja keeramisel kuulen plaginat 45 kHz sagedusel ja näen sama nahkhiirt edasi-tagasi lendlemas, muu hulgas teeb ta minu ümber paari meetri kaugusel tiiru. Ühtki teist inimest (jalakäijat ega ratturit) ma jalutuskäigul ei kohta, küllap siinmaa jalgratturid lihtsalt öösel ei sõida. (Ja milleks öösel sõitagi, keegi ei näe ju pimedas kauneid ratturirõivaid, mille müüjate äri õitseb.)
Siinmaa nahkhiirte häälitsuste sagedused. Laik tähendab suurimat helitugevust.
Lennujaamas – arvake, kas uues terminalis on saabuvate lendude tablood kuskil mujal kui maa all saabuvate lendude ukse juures? – on aega palju, sest lend hilineb. Loen taskutelefonist veebikoha PhotoshopDisasters viimase sissekande lõbusaid kommentaare ja aeg läheb ruttu ning ma ei pane pahaks, et jälgides läbi ootajate poole vaatava peegelklaasi itsitavat mind hälbib turvatöötajate tähelepanu teistelt inimestelt, kes võivad olla palju ohtlikumad.
Siis taksoga korterisse, korteris South Park.
No comments:
Post a Comment