Hommikul postkontoris, kus ootab inglise loodushuviliste poest pakk. Äkki olen õppinud vale elukutse? Looduseuurimine tundub nii põnev (eriti sellise looduse, mis ise vaatekaugusesse tuleb).
Tööl on tööhaldussüsteem nõnda rikkis, et alguses ei saa ma saata tagasisidet ja siis üksvahe ei saa ma isegi tööd avada. Kui mul saab korda, on levinud umbes sama rike toanaabri C arvutisse. Kui tal saab korda, küsime, kas toanaaber S-il töötab süsteem korralikult või on levinud rike ka tema arvutisse või suundunud otse läbi seina hispaania kolleegi juurde.
Õhtul on siis mahti postipaki sisu uurida. Muu hulgas on seal kimalaste ja ämblike määrajavoldikud ning ilmselt loodushuvilistele koolilastele koostatud putukate välimääramise juhend, kus on ka soovitus, et pärast püüdmist ja määramist laske putukas lahti samasse kohta, kus te ta püüdsite. Meenub, kuidas eelmisel nädalal otsisin internetist eesti ämblikunimetusi (leidsin, aga mitte koos ladina nimetustega), kus oli kellegi magistritöö ämblike levikust põllul, kus ta kasutas sellist barbaarset kogumismeetodit nagu ämblike uputamist põllu sisse kaevatud piiritusepurkidesse. Imelik, et ta ei pihustanud põllule näiteks Raidi või dihlofossi, andnuks küllap veel ülevaatlikuma tulemuse...
Aga peamine on seade, mida saaks nimetada nahkhiireanduriks ehk mis muudab ultraheli inimkõrvale kuuldavaks heliks (konkreetselt on tegu heterodüünseadmega, mis alandab vabalt seatavast võrdlussagedusest kuni 9 kHz suurema vahemiku sageduse vahemikku 0–9 kHz). Ei saa siingi läbi inglise Wikipediale viitamata (mis on tunduvalt asjalikum kui eestikeelne, mida mu arust koostavad usinad koolilapsed ning sestap imestan, miks viitab eesti ajakirjandus tihtilugu eesti Vikipeediale, kuid ei osunda näiteks koolirefraate). Link on selline: link.
Et ultrahelimuundurit saab kasutada ka ultraheli sageduse umbkaudseks mõõtmiseks, leian, et vana välklamp tekitab üsna tuntava 35 kHz vilina. Kui sellega kunagi ammu-ammu maal õues pildistasin, siis tuli seda uurima üks nahkhiir, kes lendas laadiva välklambi ees ringi ja lähenedes suundus alati täpselt välklambi poole, seda ilmselt oma inimkõrvale kuulmatu ultrahelivihuga üle pühkides. Veel leian, et arvuti tekitab kuni 60 kHz ulatuva müra, käega vastu põlve hõõrumine 45 kHz sahina ja eurosendid kõlisevad eriti intensiivselt sagedusel 24 kHz. Rääkimata võtmetest, mis tekitavad ultrahelis üpris läbilõikava kilina.
Päike loojub kirjade järgi kell 20.58 ning kell 21.07 kostab seadmest sagedusel 45 kHz esimene nahkhiiretärin. Esialgu lendab nahkhiiri umbes üks minutis, vaiksemaid võib näha silmaga enne seda, kui seadmest hääl kostab. Edasi läheb sagedamaks.
Torkan öösel kahe paiku seadme otsa akna vahelt välja, sealt kostab vähe peale 20 kHz sagedusel heli, mis kõige enam meenutab – väljendugem viisakalt – mootoripõrina sagedusega musihääli, ja üsna pidevalt, nagu lendaks ta akna taga edasi-tagasi (ükskord käisin õhtul prügikotti välja viimas, siis maja taga lendaski nahkhiir pikalt edasi-tagasi). See „musimootor” on, nagu hiljem sageduse järgi järele uurin, suurvidevlane, suur nahkhiir, kes suutvat värvulisi püüda õhust ja neid õhus ka süüa. Eestis haruldane, siinkandis väga tavaline. [Teine seletus on, et need olid ritsikad, kelle saagimine ulatub üle 60 kHz ning võib algajale kuulduda kohati samamoodi nagu nahkhiirenagin.]
Peaksin nahkhiirehääli lindistama ja telefonitilinaks panema. Praegu laulab mul enamike sissetulevate kõnede peale konnakoor.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment