Päeva nael: jutt on sekundite mõõtmisest, mainitakse asja watch with a second hand. Tõlge: „kahe osutiga käekell”. — Ärge palun naerge, te ei tea, mida kõik mul oli kiusatus tagasisidesse kirjutada...
Suvi on ja jõle palav (ma läksin ükshommikul tööle vara, oli veel jahe, ma loll panin jope peale, õhtul polnud seda kuhugi panna, sula või ära), aga tööd on nii mis kole. Eriline nöök on see, et suveajal on neid kellaaegu, mille vahel peab tööl olema, ametlikult lühendatud ühelt poolt pooleteist ja teiselt poolt veel tunni võrra (selle piiranguga, et päevas ikka keskmiselt 7½ tundi täis tuleks); samas aga ega enne seitset ükski õhtu valmis saa. Isegi koristajad (kes hakkavad liikuma tööpäeva lõpus) hakkavad ukse taga kolistama juba kella viie paiku. Täna olen nii väsinud, et poodi ei lähe, sõidan otse korterisse, toitun seal olevatest palukestest ning vaatan unega võideldes neli jagu „South Parki” (jagude ametlikust veebivaramust; NB! Starmani võrgust ei tööta), nagu see on juhtunud sel nädalal igal õhtul.
Unega võideldes seepärast, et nädala alguses sain valmis klassikokkutuleku piltide kõbimise ning vastu tulles töörahva soovidele panen üles pildid täissuuruses (3888 px pikem külg, u 3 MB JPEG), et inimesed saaksid endale paberipilte teha. No ja arvake ära, mis kiirusega toimub siitmaalt Nagisse üleslaadimine? – Umbes 200 kB minutis! Üks pilt ujub kohale veerand tundi!! Pilte on kokku seitsekümmend kaks!!! Ma jätsin täna läpaka korterisse üles laadima, et las tiksub, kui ma ise olen tööl, aga päeval muidugi kontrollisin, kuidas tiksub, ja Nagile ei meeldinud, et ma korraga kahest kohast sisse login, ja lõpetas üleslaadimise ära. Ööseks ei saa ka jätta, sest kuskil kahe paiku vahetab teenusepakkuja IP-numbrit ning üleslaadimine katkeb samuti.
Niisiis, võitlen unega ja ootan, kuidas edeneb. Ega ikka edene.
* * *
Saan läbi padjaraamatu.
Bussiraamat ütleb targasti, et ainelise ajalooga ehk vanade tarbeesemetega on lood kehvad: maa peal säilinust on alles väärtesemed, maa all säilinust vastupidavad. Puit- ja nahkesemeid on alles ainult majapidamistest, kus jäätmekaste ei tühjendatud. Keskaegsest mööblist on valdavalt alles ainult kirstud, milles kloostridaamid hoidsid oma varanatukest. Metallesemed kas korrodeerusid või sulatati ümber. Klaas sulatati ümber. Keraamikat (nt savinõude kilde) – mida kuidagiviisi taaskäidelda ei saanud – on alles ebaproportsionaalselt palju. Rõivaid on alles osaliselt ja tervikuna üldse mitte (samas võib Eestis olla lugu teistmoodi, sest siin maeti inimesi ka keskajal muinasaja kombe järgi riides, mujal Euroopas ainult surilinas).
Keskaegse jäätmekäitluse artikkel kirjutas, et keskajal ja hiljem (kuni XIX sajandini) tegi sanitaarsuse poole püüdlemine tegelikult sanitaaroludele karuteene, sest levinud oli antiikaegne arusaam, et haigused levivad paha õhu kaudu [mida uskus muide veel Florence Nightingale, kuigi tema ajaks olid mikroobid juba avastatud]. Seega kui jäätmed ja fekaalid heideti jõkke (populaarseim kõrvaldusviis) või ladustati maa-alusesse jäätmekasti (mis alt otsast oli lahti ning mis asus sageli otsapidi põhjavees ja kaevu lähedal), oli see tolleaegsete arusaamade järgi igati tervislik, sest jäätmed ei olnud ju õhuga kokkupuutes. See, et samast võeti joogivett, ei läinud üldse korda. Ja sellel, et suremus linnades oli nii suur, et rahvaarv püsis tänu sisserändele maalt linna, arvati olevat muud põhjused.
Ükspäev sain teada Saksamaa T. linnakese võikast ajaloost, mida linn targu vaka all hoiab, nimelt sellest, et XVI sajandi lõpus muutus seal äkki ülipopulaarseks nõiajaht, nii et piiskopkonnas olnud koguni paar küla, kus jäi põletamata ainult üks naine. Nõidu leitud kõikvõimalikest ühiskonnakihtidest ning kui ülikooli rektor kutsus inimesi mõistusele, et jätke see lollus järele, siis leiti, et eks ka tema ole nõid, ja ka tema põletati tuleriidal. Kokku leidis oma tulise lõpu umbes kuue aasta jooksul 386 inimest, mis olevat suurim Euroopas rahuajal hukatud hulk inimesi. Nõiaks olemiseks piisas näiteks sellest, kui kõndida läbi linna ja mitte osata küsimise peale vastata, milleks. Huvitav on see, et nõiajaht tekkis alles vabama mõtlemise valguses, sest varem oli isegi nõiduse olemasolusse uskumine olnud ketserlus (seega ei olnud siis ka nõiajahti). Eestisse tõi nõiajahi, meenutagem, alles hea Rootsi aeg.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment