P, 423. päev: matk

Eesti seltsi matk kohast, mida olen siin nimetanud Veokülaks, kohta, mida nimetan Uhkelinnaks.

Soojenduseks matkan korterist jaama, jõuan üsna täpselt.

Alguses pikk rongi- ja bussisõit (siinmaa mõttes pikk, st kokku ligi tund) ning siis kohe kohvikusse! Matkajuhi sõnutsi matka lõpus enam kohvikut ei ole, nii et mis lõuna paiku tehtud, see õhtul hooleta.

Seejärel otsitakse vanalinnast üles eelmine kord põõsastesse peidetud teatepulk – ja kuuldavasti tabab otsijaid väike üllatus, sest vahepeal on põõsad maha saetud ja teatepulk lebavat lageda taeva all. Siis tutvustusring, inimesi on sedapuhku umbes 25. Samast kohast paistab, et linnakese kohal kõrguva linnuse vahitornil on väga põnevad laskeavad.

Veoküla linnuses olen käinud varem kaks korda: mullu mais ja tänavu veebruaris, nii et ma sellest enam pikalt jahuma ei hakka. Mulle on tehtud ühiskondlik ülesanne rääkida midagi hoonest ja sellest, mida selle sees leida on, ja kui ma olen lõpetanud sedapuhku raudrüüdele pühendatud jutustuse ja väljumas ringkäigu neljandast ruumist, ilmub mu kõrvale matkajuht ja sosistab, et ma tõstku tempot, aega on veel 20–25 minutit. No ja ega edasi midagi huvitavat enam rääkida ega avastada ka ei ole (peale tähelepaneku, et sugupuude toas – kus on paeluv nn "perekond Tähismaa" portree – tuleks suurhertsogi sugupuu täienedes kas põrandasse auk teha või sugupuu ülaserva kitsamaks saagida ja see ülespoole tõsta).

Ringkäik valmib tähtajaks.

Linnuse jalamil, selle maja kõrval, kus akna peale on kleebitud westie' pilt (sest seal elab westie, aga teda täna ei paista), on jäätisepood, kus noorsugu käib omale kehakinnitust hankimas. Nenditagu, et jäätise jahutav toime on näiline: isegi kui jäätis oleks puhtast jääst, kuluks tema soojenemiseks, ütleme, −5 °C-st nullini, ülessulamiseks ja siis soojenemiseks inimese seedekulgla temperatuurini ainult umbes 12 kcal/100 g – aga jäätis ei koosne ainult jääst (nii et see väärtus on väiksem) ja jäätise toiteväärtus on kümneid kordi suurem kui 12 kcal/100 g. Sama hästi võiks arvata, et tuba saaks jahutada, kui panna kuuma küdevasse ahju ühe külmunud halu.

Ja siis algab tõus. Tee muudkui tõuseb ja tõuseb, metsa vahel, vaadet ei ole. Üsna üleval on söömapaus, siis läheb tee üsna tasasena edasi (mitu kilomeetrit), vahepeal on uuesti mets (mudane, värskete raielankidega, surnud muti ja vaarikatega), siis kerkib rada maantee serva ning läheb kaarega mööda mäe otsas oleva veehoidla serva. Ülal valli peal on tänavavalgustus, et vesi öösel pimedas ei oleks.

Nigulamäel läheb üles valli serva peale kaks treppi, mille ääres silt, et äiksega minek keelatud. Ülal on avar vaade ümbruskonnale ja veehoidlale, mille betoonist serv toob meelde jalgrattatreki, mispeale arutatakse, kuidas tuntud jalgrattur ja veel tuntum poliitik Erika S seal muudkui ringiratast laseks.

Alajaama taolises ehitises, selgub, ei olegi alajaam, vaid on kemps.

Siis läheb tee mäest alla. Matka algus oli umbes 200 meetris, veehoidla vaateplatvorm oli 515 meetris, matka lõpp on kah ligikaudu 200 meetri mail, mis tähendab, et tuleb 300 m mäest alla minna. Esimene kilomeeter tee mäest alla lähebki, libe metsatee, kuhu päike kunagi ei paista. Vahepeal on pisut tasane, siis aga – moraal: uuri kaarti hoolsasti! – kerkib oma 80 m mäkke. Rada on järsk ja väga kitsas ning inimesed hakkavad unistama sellest, et nad lähevad pärast matka lõppu kodus lõõgastavasse vanni (kellel muidugi on).

Aga siis hakkab rada taas laskuma. Avanevad toredad vaated, nagu lehmad karjamaal, kunstipäraselt paigutatud kõrgepingeliinidega oruvaated ja konnakullestega oja. Samuti hekk, mille pügamiseks tuleb külamehel kohale kutsuda tõstuk.

Nõnda jõuab tee taas alla orgu, üle jõe on Saksamaa ühes oma veidrate kohanimedega (muide just see koht, kus 1944 astus Saksamaa pinnale üle paljude aastakümnete esimene vaenlase sõdur). Matkalised käivad uurimas, kas Saksa kohvik töötab (ei). Siis tagasi. Silla eel on märk, et Saksamaal ei tohi tankiga kihutada.

Siis selgub, et bussini on aega kas 5 minutit või viimase bussini 65 minutit, ja leitakse, et esimene buss on täiesti hea. Bussijuht on naisterahvas ja buss saab pilgeni täis. Nii täis, et kui vahepeal saabub keskmisest uksest üks kohalik härrasmees ja näeb eestlastest hõivatud bussi tagaosas vaba istekohta, siis ta samm peatub ja ta keerab ringi.

Laste energiat tasub imestada, et algul roni 300 m mäkke, siis 150 m alla, siis 80 m üles, siis ülejäänud alla ja ikka veel ole jooksmisvalmis.

Rongijaamas kolistab ringi veidrik härrasmees, kes on pealaest jalatallani kauboirõivais, sh kannustes, ilmselt ootab ta, et ta hobu kappab nurga tagant välja, kui kannuselõginat kuuleb.

Linnas hakkab lubatud vihm lõpuks ka sadama. Et mul on bussi peale väga palju aega (tänu pühapäevaõhtustele sünkroniseeritud rongi- ja bussiplaanidele), asutan end korteri poole sammuma, mil telefon tiriseb ja matkajuht väga lahkesti pakub, et ta viib mind kohale. Mis mul saab selle vastu olla. Liigutav on see, et matkajuhi poeg tänab mind giiditegevuse eest koguni kaks korda. Mul on sama hea meel kui kunagi, mil tegin soome tuttavaile mitmetunnise linnaekskursiooni ja järgmisel päeval läks üks neist omal algatusel Kiek in de Köki!!