R, 435. päev: reede ja kolmteist

Nagu arvata võidki, kallis lugeja, jätkub vaidlus „Eesti keele käsiraamatu” peatüki O51 üle ka täna. Mõni inimene kohe ei saa üle oma huulte kolme lihtsat sõna: „Jah, ma eksisin.” Seekord on kolleeg isegi nõus, et palju vaidlust tekitanud lause, mis on lähtekeeles seen in more than 1 patient in 10, on statistika, aga vaidlust tekitab see, kas see on tekst või ei ole. Minu seisukoht on, et tekst on mis tahes pikkusega, ka lause võib olla tekst, ja kolleeg arvab, et ei, „aga kogu tekst ju ei ole statistika”. Küsin, kas ta mitte ei aja segamini mõisteid „tekst” ja „dokument”, ning saan teada, et tekst on tekst ja et teksti tuleb käsitleda tervikuna. Kui teen juttu sellest, et kui näiteks tõlkida ilukirjandust ja raamatus on sees statistikast jutustav lause, siis kas see siis ei ole seal vahel statistika, siis saan vastu, et see ei puutu asjasse ja olevat hoopis teine olukord (täpsustamata, milline). JA NII EDASI.

Aga miks on liftis korrusenumbrid või romaanis leheküljenumbrid numbrite, mitte sõnadega, kuigi kumbki ei ole ei matemaatika ega statistika? Ah?

Aga mina selles küsimuses enam ei vaidle (ei nõustu, aga edasi ka ei vaidle). Errare humanum est, perseverare diabolicum. Targem annab järele.

Kolleeg võtab koguni nõuks kirjutada välistõlkijatega tegelejale, kes mu arvamuse kooskõlastamiseks saatis, ohtrate hüüumärkidega kirja, mille peale pean vajalikuks lisada ka oma arvamuse kogu asjast, muidugi mõista ilma hüüumärkideta, kus nendin, et see vaidlus on läinud to ridiculous lengths ja siin ei ole enam midagi tegemist grammatika ega loogikaga, vaid emotsioonide ja grammatika tõlgendamisega, ning et mina enam ei vaidle, vaid teen nii, nagu enamus tahab.

Äkki peaks paluma püha Hieronymuselt, tõlkijate kaitsepühakult, et ta saadaks kolleegidele meele- ning loogika-, stiili- ja tekstitunnetuse parandust?

Siis kuu- ja nädalapäeva jaoks täiesti asjakohasel viisil juhtub tööõnnetus, nimelt arvestasin eile, et kahe tänase töö tähtaeg on kell 12, aga tegelikult on juba kell 10, nii et pool kümme olen olukorra ees, et poole tunniga on vaja tõlkida mahu järgi kaks või kolm lehekülge üherealisi pudinaid. Ei jää midagi muud üle kui saata vabandust paluv kiri küljendusele. Saan need valmis kell 11.20.

Pärastlõunal vaatan üle kolleegi tõlget ja kui lähen oma parandusi viima, saan teada, et kuna ta on inglise filoloog, siis ta saab inglise keelest aru kõik, ja mina, kes ma ei ole, ärgu tulgu tema arusaamist parandama. Jutt oli sellest, mis on see salapärane illness, mille vastu ravim aitab ülekaaluliste inimeste korral; kolleeg kinnitab, et see on mis tahes haigus – ehk kui see juba aitab ühe rahvakillu kõikide hädade vastu, siis äkki on sellel veel muidki tarkade kivi omadusi nagu kulla tegemine? – Saan aru, et see aitab rasvtõve vastu rasvunud inimestel ja rasvtõppe jäämise ohu vastu ülekaalulistel inimestel, sest ülekaalulisus ei ole haigus, aga rasvtõbi on.

Ja siis on veel vaidlus, kuidas peab ravimi toimeaine nimetuse eesti keeles kirjutama, kas niimoodi, nagu näitab Google'i-hääletus, või niimoodi, nagu on tavaks kemikaalinimetusi eesti hääldusele kohandada. Vastamata jääb küsimus, kust kolleeg teab, et Google'i leidude vähemuse variant on vale ja enamuse oma õige (kuigi ma küsin seda talt vähemalt viis korda). Ehk siis mitu korda peab viga tegema, et sellest saaks tõde? Miskipärast ei mõju minu argument, et ma olen keemiat õppinud ja tean asja, siin samamoodi kui ennist tema argument, et ta on inglise filoloog ja teab sestap inglise keelest kõik.

Öäk. Olen oma toimetajapõlve jooksul näinud igasuguseid tõlkijaid, aga sellist suhtumist näen esimest korda. Kui olen telefonitoru hargile pannud, taon pead kolm korda vastu lauda ja selgitan siis toanaabritele: „I feel much better now!”

Loodan väga, et see on ainult 13. kuupäeva reede, mis põhjustab selliseid vastikuid vaidlusi oma teadmatust vaka all hoida suutmatute inimestega.

* * *

Õhtul käin apteegis, siinmaal esimest korda. Näitan Coldrexi pakki ja küsin, kas neil on midagi sellist. Apteeker teeb suured silmad, klõbistab arvutis ja vastab, et ei ole. Siis näitan paki tagant toimeainet, et paratsetamool (ja eesti keeli mitte paracetamol nagu inglise keeles, et te keeleväänajad teaksite), see toob ta silmi äratundmisrõõmu ja ma saan umbes samalaadse toimega rohu. Apteeker käsib pulbri lahustada külmas vees. „Külmas??” mõtlen, ja vaatan pakki, millele on joonistatud aurav tass. Aga korteris loen enne rohu manustamist igaks juhuks läbi kasutusjuhendi ja seal seisab loomulikult, et leiges või soojas vees. Ju siis see oli inglise sõna cold, mis apteekrile kõige enam meenutas prantsuse sõna chaud. Millest moraal: ärge nii väga uskuge, mida apteeker räägib – mis meenutab ka seda lugu, kuidas tulnud inimene arsti juurde ja vaielnud arstiga, et tema apteeker öelnud hoopis nii ja naa, mille peale arst lõpuks küsinud: „Aga miks Te siis minu juurde tulite?”

Ilm, muide, on soojaks läinud. Kui mul poleks arvatavasti natuke palavikku, siis oleks täitsa tore, aga siiski olen kurguni kinni tõmmatud pusas ja mantlis ning on paras.

Siis jaamapoes süüa ostmas, siis bussiga korterisse ja üpris vara magama.