T, 425. päev: très bien

Hommikul kaheksast töölt läbi, sest olin eile unustanud kirja panna, et lähen täna hommikul prantsuse keelde.

Saame kätte eksamitööd ja olen saanud 89 punkti 100st. Õpetaja ütleb, et küll on kahju, oleks saanud ühe punkti rohkem, saanuks hindeks excellent. Aga olen oma bien'iga (75–89 p) täitsa rahul, sest see kajastab mu oskusi tunduvalt paremini. (Meenutagem näiteks pingbetoonijuttu tahvli ees.) Ja semestrihinnet ei oleks see ikkagi kergitanud, see on 88/100 (oleks parimal juhul saanud 89/100, see on ikkagi bien).

Suure hunniku punkte (19/20) olen saanud kirjaliku väljenduse harjutuse ehk sõnaraamatuga klassikirjandi eest. Üks valitavaid teemasid oli "Kas ja kuidas ma kasutan Internetti?", mis teemat ma olen suuteline arendama lõputult (häda korral saab kirjutada Murakami stiilis). Aega ja paberit oli küll (ülesanded olid prinditud paberi ühele poolele), aga arvasin, et vast on ootuspärane, kui kirjutan sellest täpselt lehekülje. Ja kirjutasingi, ülistades kõikvõimalikke tööks vajalikke veebiandme- ja -terminivaramuid. Eesti e-valimised unustasin kahjuks ära (nagu VIII klassi kõige vabama teemaga lõpukirjandis "Tunnen uhkust oma kodumaa üle" selle, et kirjutada võiks ka Nõukogude tehnikasaavutuste üle, aga nende üle keegi küll uhke olla ei võinud, et sellest jahuda, nii palju ausust ikka lubati).

Siis kibekiire tööaeg.

* * *

Suure osa õhtust sisustab see, et üritan siluda kolleegi tõlget ja siis selgitan oma varesejalgu, aga tundub, et pisut kriitikatalumatu kolleeg võtab parandusettepanekuid isiklike solvangutena. Igatahes vaidleb ta igale asjale pikalt vastu ning et dokumente on mitu ja samad parandused korduvad, korduvad ka põhjendused, miks tema tekst on parem kui minu oma. Huvitaval kombel on alati, kui olen teinud oskuskeelelise paranduse, teemaks see, et tekst peab olema lihtne, aga kui olen teinud keeleilulise paranduse, siis väidab kolleeg vastupidist. Jõuame otsapidi välja aastatuhandete vanuse küsimuseni: "Mis on täpne tõlge?", mis saladust näib kolleeg teadvat, aga ei ütle (ma tahaks ka teada, ja ilmselt maailma ülejäänud tõlketeooriast midagigi kuulnud tõlkijad samuti). Minu jaoks rabavaim [pun intended] on see, et kõrgharidusega inimese Euroopa Liidu asutusse tööle minemise avaldus ja selle seletuskiri ei olevat üldse oskustekstid, vaid rahvakeelsed tekstid ("et lugemiseks, kui õhtul und ei tule?" pakun). Paaris kohas tahan pead vastu seina taguda ja küsin üle, kas kolleegil on formaalset tõlkijaharidust (vaadake, kallid lugejad, kogemus ei asenda täiesti teooriateadmisi, tõlkijahariduseski õpetatakse muu hulgas tõlketeooriat — kui tõlkimist võrrelda matkamisega, siis kogemus on see, et matkaja oskab minna punktist A punkti B siis, kui päike paistab, linnuke oksal laulab ja punktist A on punkt B näha, aga teooria on näiteks see, et ta oskab lugeda kaarti ehk teab viise, kuidas jõuda punkti B siis, kui see silmaga näha ei ole). Või kas ta on kunagi töötanud koos toimetajaga (sest ma ei kohanud oma varasemas toimetajapõlves ühtki samavõrd vaidlemishimulist tõlkijat). Tegelikult on mul üsna lõbus, sest elavaks aruteluks vajalik reaktsioonikiirus on mul vist suurem. Üsna alguses pistab pea ukse vahelt sisse läti kolleeg J2 ja küsib uue läti nooriku järele (neist lätlastest, kes olid tööl mu tuleku ajal, ei ole praegu tööl enam ühtki); ja siis ma teatan, et "we are having a heated argument on Estonian grammar!" (vrd gorjutšie estonskie parni).

Näide kah. Avalduse seletuskirjas on lahtiütlus, kus on loetletud kõik asjad, mille järgi asutus taotlejaid ei ahista. Märkan, et sellest on puudu maailmavaade, mis sellistes lahtiütlustes tavaliselt on (tõlketeoorias, nagu me mäletame, nimetatakse selliseid reegleid, mis ütlevad, mida mingit liiki tekstis on ja mida ei ole, žanrikonventsioonideks). See annaks asutusele formaalse õiguse jätta värbamata näiteks patsifiste (mis ei ole asutuse tegevusvaldkonnaga sugugi seotud, lihtsalt näide; ja vaevalt, et seda kunagi rakendataks, aga formaalne võimalus on). Ja et ainus, kuhu selle saaks lisada, on sõna opinions vasteks fraasis political affiliation [või mis seal oligi] and opinions. Kolleeg on ägedalt vastu ja väidab, et tõlge peab olema täpne (aga ei taha seda huvitavat teemat lahkama hakata), ja räägib midagi, mida ma tõlgendan (mõttes, õudusega) kui järjekordset juhtu, et tõlkija tõlgib nagu masin, mõttesse süüvimata. Mina taas räägin, et ega inglise keeles ju sõnale maailmavaade (kui veendumus) vastet ei ole. "Miks ei ole," hüüatab kolleeg, "aga world view?" – Seletan, et see ei ole näiteks see, kui inimene on ateist või humanist. Kolleeg klõbistab Google'isse sisse sõnad world view (jutumärkideta, muide) ja teatab, et vohh, näe. Mina taas üritan veenda, et see siiski ei räägi veendumustest, näiteks vaatame, mida ütleb sõnastik saksa Weltanschauung'i kohta, millest eesti maailmavaade on omal ajal tõlgitud. No sõnastiku järgi on lähim omakeelne vaste (mis ei ole otseselt just selle saksa sõna tõlge) philosophy of life. Vaidleme veel natuke ja ma luban, et kui "täpsel" tõlkimisel jääb tekstist "maailmavaade" ära ja tekst kunagi selle asutuse kodulehel ilmub, siis ma kirjutan ombudsmanile, et see asutus ahistab eestikeelseid inimesi maailmavaate järgi, sest ta ei väida, et ta seda ei tee nagu kombeks. Aga konstruktiivseks [tarindavaks? ☺] lahenduseks vaatame, mida on saksa tõlkija kirjutanud sõna opinions kohale. Ja oh seda lusti ja rõõmu, sest seal seisab Anschauungen (vaated) nagu Saksamaa põhiseaduse artikli 3 lõikes 3. "Vaadetega" eesti tekstis olen ma täiesti nõus.

Aga vaidluse ühel hetkel koidab mulle, et peale õpetaja Seene ajan ma täpselt sellist teksti nagu see, keda üks siinse blogi lugejatest nimetas kärnkonnaks. (Seene küsis kord mu tõlke "mis film kinos jookseb?" peale unustamatu retoorilise küsimuse: „Aga kuhu ta jookseb?” – ja sellisest mõtlemisest on tõlkijatööl olnud väga palju kasu.) Siiski on olukord leebem kui see, kus enne sulge mainitud isik oma epiteedi sai, ja katsun õige mitu korda toonitada, et paberile tehtu on üksnes minu sirgeldus, tekst on ju tegelikult muutmata, tekst on kolleegi arvutis (õigemini serveris, aga ainult tema näeb seda ja saab muuta) ning see on tema ja ainult tema, kes saab teksti tegelikult muuta.

* * *

Bussi peale. Postkastist leian mobiilifirma kirja, et võta nende terviklahendus, saad 2 Mbit/s internetiühenduse. Ei taha, mul on 4 Mbit/s. Kirja peal on sellest hoolimata, et mu nime kirjutati liitumisel ei tea mitu korda üles, mu perekonnanime esitäheks pandud W-täht, mis on muidugi lahe. Mu vanaisa kirjutas kah W-ga (sest selleaegses algkooli kirjutuskirjas oligi ainult w-täht, ka v asemel), kuigi ametlikes ürikutes (nagu Riigi Teataja Lisa eestistamisteates) oli ikka V-ga. Abstraktsetes aruteludes, mis nimi võtta, kui peaks Saksamaale kolima ja tuleks asendada hääldumatu eesti nimi saksapärasega, on varem või hiljem jõudnud jutt vanaisa algse nimeni (Eestimaa kubermangus pandi nimede panemisel saksapäraseid nimesid väga palju, rohkem kui Liivimaal), aga saksa hääldust arvestades ilmtingimata W-ga. Mul on, muide, vanaisa eestistamiseelne nimesilt alles.

Ja vihma sajab sellise järjekindlusega, et ei ole mõtet mainidagi.

Ahh, olen tänase kirjutusteraapia lõpetanud. On kohe palju kergem olla. Kell on palju ja mine ka sina unele, kallis lugeja.