T, 404. päev: tagasi tööl

Hommikul on mul kellaajad nii sassis (märk sellest, et puhkus oli tore), et peaegu lähen prantsuse keelde tund aega varem. Õigel ajal mineva bussi juht aga otsustab spordikeskuse juures jätta peatumata, ta vehib käega ja kobiseb midagi arusaamatut (ja ma ei ole ainus, kes seal maha tahab). Järgmises peatuses üle tänava vastassuuna peatusse ja sealt sutsti! peatuse võrra tagasi.

Olen lõpuks avastanud, mis on prantsuse keele klassiga viga, et see nii hirmsa une peale ajab – toolid! Nendes on kahtlemata meeldiv mõnd pikemat koosolekut vaikselt mööda veeretada, aga keeletunnis, kui õpetaja küsimuse ajal näen unenägusid, ei ole need praktilised.

Teises pooles heietab õpetaja Prantsuse imerongi TGV teemal (õigemini selle ühest liinist) ning loeme teksti ning kõige lõpuks pöördub ta sellise eksootilise elukutse nagu insener esindaja ehk minu poole ja küsib, kas tänapäeval ehitatakse sildu teistmoodi kui vanasti (jutus mainiti Kehli raudteesilda, mis ületab Strassbourgi juures Reini, ja et seda on kavas ümber ehitada kaherealiseks). Mõtlemata ütlen, et ehitatakse jah, ja mainin eelpingestatud betooni. See on jube viga. Kust ma võin arvata, et paari minuti pärast, kui ma suuliselt ei suuda end arusaadavaks teha, kutsutakse mind tahvli ette, et joonista. Ja seleta prantsuse keeles. Ja publik on selline, et on kindel, et mu mainitud betooni sees olevad pingestustrossid on kas talad või siis rippsilla kandetrossid. Õigemini on publik sellise silmaringiga, et kui õpetaja küsib, mis jõgi on Prantsusmaa ja Saksamaa vahel, siis pärast pika vaikust ütleb üks algul, et Maas, ja siis – ausõna, ma ei mõtle praegu seda välja! –, et Thames, ja kui pika arutelu käigus on lõpuks jõutud Reinini, siis seikleb õpetaja näpp kaardi peal Strassbourgi otsides Belgias ja Hollandis ning lõpuks leitakse ühiselt, et Rein suubub Põhjamerre Hamburgis... appiappi....

Ja nüüd kujutage end ette seismas sellise seltskonna ees ja mõtlemas, mismoodi olematu keeleoskusega ümber jutustada või joonistada kadund Hubert Matve raamatut Sillad läbi aegade, sest see on minu lähim kokkupuude sillaehitusega (peale selle, et diplomitöö katsekehade valamise töökotta viivas koridoris oli seinakapis 3 km sildega rippsilla 1:2000 makett).

Paistab, et eilne Estonian Airi türgi vigur läks mulle maksma pool puhkusepäeva, mis tuleb võtta tagantjärele. Selle peale ei oska ma kosta muud kui osundada The Far Side'i pilapildimaailma luulehuvilist lehma:

Distant Hills.
The distant hills call to me.
Their rolling waves seduce my heart.
Oh, how I want to graze in their lush valleys.
Oh, how I want to run down their green slopes.
Alas, I cannot.
Damn the electric fence!
Damn the electric fence!

* * *

Õhtul läheb mitu arvutisüsteemi kell 18.30 hooldusele, mis tähendab, et siis saab õhtule. Ostan uue kuukaardi. Bussilektüüriks on Haruki Murakami uusim novellikogu Blind Willow, Sleeping Woman. Käin Kõrgmetsa maksimarketis.