L, 422. päev: matk

Homme on eesti seltsi matk Veokülast Uhkelinna. Sellele eelnes kuu aega tagasi matk Riisikülast Veokülla, kus ma ei käinud (olin Eestis). Nüüd teen selle puudujäägi tasa. Võtan kaasa kõnnikepid, mis osutuvad üsna abirohketeks, eriti tõusul, kuigi siis on kohati tunne, nagu kõnniks ma kätel. Kohanemisraskusi keppidega ei ole, samm on loomulik, kuigi kiire ja võtab higi lahti. Keppe saab kasutada napis valguses pildistamisel käepärase toena.

Sammuloenduri järgi on läbimatk midagi 20 km, pean kaardilt üle mõõtma.





Retk kulgeb mööda kitsast platood, mille on kaks jõge voolinud ajapikku järsu­nõlvaliseks. Mõne­kuulisel aja­vahemikul siin­maa esi­algse vabas­tamise ja Aru­mägede lahingu vahel oli platool ameerik­laste valvepunkt, kust nad vaatlesid üle jõe West­walli – ja kui nad oleksid innuka puude lõikumise asemel veidi hooli­kamalt vaadelnud, siis ei oleks Arumägede lahingu algus tulnud nõnda ootamatult, kui ta tuli.



Mu tee­kond ühtib suures osas sõja­jäänuste matka­rajaga, kus on seletus­tahvlid laske­pesade või muld­onnide juures (viimane on vett triiki täis). Metsa veerul poole­tollise raske­kuulipilduja laskepesa juures on mõistlikul viisil mälestatud nii neid, kes sealt täristasid, kui neid, kelle udust kostvate karjete järgi nad sihtisid.
Ühe maa sees kokku saame,
maad meil küllalt siis mõlemal.

Siis kulgeb tee mõne kilomeetri metsas, mitut kaardi järgi uhket vaadet alla orgu varjab mets nõlval. Ühest ära­keeramise kohast kõnnin mööda ja siis tuleb selgitada asukoht tee­kõveruse, kaardi ja kompassi kaasabil. Suuri oranže nälkjaid on väga palju; hiljem uurin Internetist, et selle liigi eesti nimetus peaks olema punane teetigu [Täpsustus: keskkonnasõnastiku EnDic2004 järgi on hoopis „lusitaania teetigu” (mõiste E137).] (Arion lusitanicus), kes on invasiivne võõrliik, kohale roomanud siiakanti Hispaaniast ning tema levila laienevat sama tempoga kui Euroopa Liit: 2004. aastal jõudis Tšehhi, 2007. aastal Rumeeniasse. – Võimalik, et pildil teevad kaks tigu sadat väikest tigu, aga kindel ma ei ole. Teetigu pidavat munema maa sisse, aga pildil nähtavat tatti oli metsa all maas mitmes kohas, nii et vahest on pildil lihtsalt tigude söömaaeg.

Fotoka akud saavad tühjaks (isetühjenemine! Nad lebasid mõni aeg laetuna riiuli peal), panen asemele hädaolukorra varupatareid, aga esimesed kaks saavad väga äkki tühjaks, teised kaks püsivad ausõna peal lõpuni, mil hakkab punast patareimärki vilgutama.

Siis tuleb tee metsast välja, avaneb mitu hunnitut vaadet, tee viib mäest alla, külast läbi (kus kõik külaelanikud on ametis oma laupäevategevusega ega vasta mu tervitustele) ja siis uuesti mäkke. Kuulen, kuidas kanakull kisab vahetpidamata, hääl püsib paigal ja näen ühe kuuse otsas sobivat mütakat; aga enne seda, kui jõuan fotoka välja õngitseda (milleks kulub umbes neli sekundit, käivitamiseks teine samapalju lisaks), märkab kull mind ja lendab minema. Enne metsas oli ka kulle, üks lendas robinal teeäärse puu otsast minema, enne kui jõudsin fotoka või binokli haarata – kuigi mul oli binokkel põues kaelas. Oh ja mul on nüüd kaarditasku ka, väidetavalt veekindel, on käte vabana hoidmiseks põues, et teen luku lahti ja piilun vajalikku serva.

Siis läheb tee metsast välja alla orgu. Algab inim­asustus. Aedades lõhnavad just need lilled, mida Eestis on tavaks istutada surnu­aeda, nii et lõhna järgi jääb mulje, nagu kõnniks ma umbes kolme kilo­meetri pikkuse surnu­aia kõrval.

Teeviit näitab, et Veokülla on 2 km, aga samasse viival jalgrattateel seisab, et 4,1 km. Jalgrattatee teeb pisikese kaare endise jaamahoone juurest läbi ja mööda raudteetammi alla orgu. Jaamahoonet saab pidudeks välja üürida ja parasjagu käivadki seal ettevalmistused suuremaks läbuks.

Orunõlval laskuvale teele on kukkunud värskeid kiltkivitükke, millel loomupärane omadus mureneda teravaservalisteks kildudeks – nii et, jalgratturid, kiivrid pähe!

Üle jõe Saksamaal on (nagu ma peagi teada saan) täika, luhal on parklas viimased autod, summ joobnud valjuhäälseid sakslasi ja nende keskel roheline traktor. Jõekääru kohal aga kõrgub väike keskaegne linnus – seda on nimetatud ka komtuurilinnuseks, aga tegelikult elas seal mingi ordu komtuurist järgmine mees. Tahan sinna uudistama minna ja uurida, kas äkki on sealt tore vaade Veoküla linnusele umbes kahe kilomeetri kaugusel. Kui raudteetamm jõuab Veokülla, on bussini aega just niipalju, et ma jõuaks kiiresti kepitades mäkke ja siis sealt ka tagasi.

Ülal mäe otsas (enne linnust) on riigipiir. Liiklusmärgid, et siinmaal on kiirtee piirkiirus sama, mis Saksamaa Autobahn'idel soovituslik kiirus, on teine teisel pool piiri, täpselt piiril vahetub aga asfaldi värvus, Saksa asfalt on pisut heledam (umbes nagu Vene ajal oli Harju ja Haapsalu rajooni piiril näha, kust algas Haapsalu rajoon ehk praegune Läänemaa – viimases oli asfalt punakas).

Linnus, tuleb välja, on eravalduses, sinna ei saa, isegi mitte hoovile, ja ainus keskaegne osa (väravatorn) on paksult viinapuude all peidus nagu printsess Okasroosikese muinasjutus. (Hiljem saan teada, et keskaegse linnusehoone ehitati uusajal ümber väikeseks lossiks, mis läks Teises maailmasõjas täiesti katki ja praegune hoone on vanas vormis uus.)

Ülalmainitud vaadet linnuse juurest ei ole, sest mäenukk jääb ette.

Aga linnuse igivana kirik on tore, nii et lähen järgmise bussiga. Romaani sugemeid (portaalid, akna­piidad) on seina seest välja uuristatud. Kahe apsiidi vahel on algaja romaani kujuri voolitud mehike, kahtlase väite järgi Jeesus Kristus ise, kuigi sama hästi võiks ju pakkuda, et klassivend Jürgen, Benny Hill, Kaljo Kiisk või hüljes Vigri.