Et bussiaegade portaalist selgus eile, et täna otsebussi E-chi ei käi, jätame sinnamineku plaani katki ja läheme hoopis Veokülla, mis on veidi kaunimas kohas ja visuaalselt pisut atraktiivsem. Ostan hommikul bussist E-le ja T-le päevapiletid (mul endal on üleriigiline kuukaart) ning pärast 40-minutilist ootamist ja jaama leheputka põhjalikku külastamist rongi peale. Rong on taas kahekordne ja peatub teel E-sillani ainult korra. Meist pisut eespool istub kaks seltskonda tugevasti ehitud ja lõhnastatud pensionäre, kes ilmselt sõidavad riigi põhjaossa matkama.
E-sillast 570. bussi peale, sellega Veokülla. Nii peale- kui mahaminekul küsivad meie käest nõu (kas läheb ja kas nüüd tuleb maha minna) samasse suunduvad ingliskeelsed matkajad, kelle päritolust me kuulamise peale aru ei saagi: sõnavara laseks aimata briti päritolu, aga aktsent on tundmatu.
Veoküla elab hooajavälist unist elu. Õige mitu söömakohta vana"linna" "pea"tänava (õigemini on Veoküla küla, millel oli keskajal ümber tornidega müür, ja vanas osas oli ainult poolteist tänavat) on kinni, isegi see, mille aknal on kiri, et lahti iga päev hommikust õhtuni. Kõnnime üles linnuseni, kohates allatulevaid sakslasi, kes on linnusesse saabunud ilmselt kohe, kui see kümnest lahti tehti.
Et ma olen lossist mu eelmise visiidiga seoses pikalt juttu teinud, ma seda siin enam kirjeldama ei hakka. Samuti olin eelmisel korral isu täis pildistanud, nii et nüüd ma pilte ei tee (pealegi olen unustanud laetud akud korterisse laadurisse). Ringkäik lossis (või õigemini kunagises linnuses, mis hiljem muutus osaliselt lossiks, siis lagunes ja siis raudbetooni, klaasuksi ja kahtlast müüriladumistehnikat kasutades uuesti üles laoti) läheb suhteliselt kiiresti.
Kabeli kohal saalis on fotonäitus lossi (või üldse siinmaad) külastanud riigipeadest, aga ühegi pildiallkirjata! Pealegi vaatame seda tagantpoolt ettepoole, nagu lõpuks selgub, sest pildid lähevad järjest vanemaks. Pildilt paistab, nagu meeldiks siinmaa kroonitud peale väga pudelit kummutada ja ühel on tema proua käed asendis, nagu ta näitaks väliskülalisele, kui suure pudeli ta ühekorraga võib tühjendada. Ehk seega võib karta, et joogilembus algas juba noores põlves, et ei saanud troonile, kurvastas, jõi, aga siis suri isa lõpuks ära ja sai, aga selleks ajaks oli protsess muutunud pöördumatuks ja nägu muutunud iseloomulikuks.
Nagu varemgi nenditud, tuleb lossi meeste kempsu minna üle õue ja selle eeskojaks on sugupuude tuba. Seal on ühel vanal fotol olija täpselt Inno Tähismaa nägu, kui viimasel oleksid uhked vuntsid.Aga võrreldes eelmise kevadega on lahti ka linnuse kelder, kuigi seal ei ole midagi huvitavat peale võlvlae, peaaegu sama paljude tünnide kui Tartu püssirohukeldris ja paljude ämblike seinal. Täheldame, et nii lossis kui linnusehoovis ulatub maa seest välja väga palju kaableid ja kaablitorusid.
Siis sammume mäe otsast jälle alla, kohates teel sama tõugu koera kui C; et ka siinmaa valitsejal on sama tõugu koer, leian, et pean uurima koera sugupuud, äkki oleme valitsejaga koera kaudu sugulased (nagu olen ühe oma õpingukaaslasega, sest meie ja tema lapse koer on juhtumisi nõbud).
Edasi on kavas tähistada E sünnipäeva, õigemini viimast päeva enne sünnipäeva. Astume sisse ennist silma jäänud restorani, aga see on puupüsti rahvast täis ja kelner soovitab, et minge kõndige natuke, tunni aja pärast on mõni koht vaba. Huvitav, kustkohast see rahvas välja ilmus? (Kui just ennist linnusest alla tulnud saksa turistid ei olnud poolel teel ära väsinud ja kogu täiega kõrtsi astunud.)
Hooajavälisest ajast tingituna on pooled Veoküla restoranidest remondis või puhkuste tõttu kinni. Teine pool on lihtsalt kinni. Suure otsimise peale leiame, et lahti on Victor Hugo hotelli all olev restoran, aga seal näikse olevat suguvõsa kokkutulek. Kui me seal veidi nõutult seisame, tuleb ettekandja, küsib, kas soovime lauda kolmele, ja meid pannakse istuma.
Aega kulub mehiselt, kokku läheb üle kolme tunni. Esimese tunni ootame eelrooga (Arumägede singi taldrik, kuhjamulje tekitab sinkide alla peidetud, hõbepaberisse keeratud kummuli tass), pärast teise tunni põhirooga (loomafilee Roquefort' juustuga). Kui eelrooga oodates tühja kõhu peale veini joome, leiame, et vast see on sihilik, et inimesed joovad nii veini ära ja peavad söögi kõrvale tellima juurde. Ma pakun, et peaasi, et me ei oleks siis, kui söök lõpuks saabub, selles seisundis nagu Absolutely Fabulousi Edina ja Patsy Prantsusmaa veinikeldris (kus neil vein lõpuks mööda lõuga alla valgus).
Aga igav siiski ei ole, huvitav on jälgida ettekandjaid ja restoranikülalisi. Pikas kõrvallauas on "vähemalt nelja" sugupõlve esindajaid (ilmselt mingi päriliku pidamatushäirega, sest nad saalivad ühtelugu kempsu vahet, mille uks on kohe meie laua juures). Lapsed jooksevad ringi ja nende isad söövad nende supi ära ning pärast lapsed kisavad, kus supp on. Kaks ettekandjat ja üks kelner suhtlevad meiega (kui nad aega saavad) igaüks ise keeles. Aga vein on hea.
Jäätise nimetus on Victor Hugo, kelle õnnis jalg olevat kunagi sellesse majja astunud. Kas ja kui palju, ei tea, võib-olla nagu Võru raudteejaama seinal rippus kunagi silt Siit sõitis läbi Vladimir Iljitš Lenin, sest oletati, et küllap ta pidi rongiga Riiast Pihkvasse sõites ka Võru jaama läbima. Leiame, et jäätisena on Victor Hugo palju parem kui kirjanikuna.Kolmveerand viiese bussiga tagasi (see on ka viimane, mille sõiduplaan mul on välja kirjutatud, sest ma ei osanud arvata, et meil Veokülas tõesti viis tundi läheb). Tagasisõit läheb viperusteta, peale selle, et 125. buss käib pühapäeviti mitte kord tunnis, vaid kord kahes tunnis ja me peame kas ootama bussi tund ja kümme minutit või minema pool tunnikest jala. Läheme jala. Ilm on ilus, päeval paistis suur päike.
No comments:
Post a Comment