L, 2615. päev: Heidelbergi

Sõidame koos koertega Heidelbergi vaatama haruldast* ooperit (koerad on ooperi ajal hotellis).

* Operabase’i statistika järgi etendub „Akhnaten” sel hooajal kogu maailmas 2 lavastuses, populaarseim ooper „La Traviata” aga üle 600 lavastuses. Arvutage ise. Isegi YouTube’is ei ole ooperist korralikku videot.

Minekul esimest korda otsebussiga, mis läheb mitte kaare ja 2½ tunniga, vaid otse ja tunni 15 minutiga. Veidi muretsen, et meil on nii seljakotid kui ka koerakotid. Müüdud on 2 × 2 piletit, E siseneb esimesena, bussijuht küsima, kus teine inimene on, ta näitab minu peale, siis sisenen mina ja näitan, et ka mul on 2 inimese pilet. Bussijuht teeb suured silmad, aga siis näitan, et vat mul on siin kotis koer ja eelmisel inimesel oli ka.

Mägede taga jaamas ootame kiirrongi ICE, mis mägede vahel suurt kiiresti ei sõida, aga mis tuleb Pariisist ja eelmise istme vahel on kolm Pariisi Kroonikat stiilis „Johnny Depp ja Vanessa Paradise – kas ikka?” – vastus on muidugi, et Johnni Depist on üks pilt ajakirja keskel ja Vanessa Paradise’ist teine, eelmisega täiesti sidumata pilt ajakirja lõpus. Mannheimis kohaliku rongi peale, mida käib mitu korda tunnis.

Heidelbergis esimese asjana korraks liftiga tühermaale jaama taga (kes teab, millal jälle saab). Siis taksoga hotelli. Šp pea on kotist väljas, Št on üleni kotis, taksojuht pakub, et pange see kott ka pagasnikusse.

Hotell on vanalinna vanimas osas kohe vana silla kõrval, parasjagu käib sillaplatsil sillafestival, lauad, letid ja lava on valmis. Ülikoolilinnas Heidelbergis on selgesti tudengite üleküllus, sest iga kord, kui vastuvõtulauast möödume, on seal ise tudeng (koertega jalutama, on üks; tuleme tagasi, on teine, kes ei tea midagi, et meil juba tuba on; siis lähme sööma, tuleme söömast tagasi, on kolmas; lähme uuesti koertega jalutama, on neljas jne).

Koertega esimest korda jalutama minnes küsime, kus teil siin lähedal mõni park on (et noh Saksamaa, kesse teab, kus koer tohib ja kus mitte). — „Park...,” venitab tudeng vastuvõtulauas, „siin jõe ääres kuskil üks nagu on. 20 meetrit pikk ja 5 lai.” (Google Maps: 68 × 6 m.)

Hotellis või vähemalt toas nr 12 on loomi olnud varemgi, nagu näitavad mitmesugused ammused elutegevuse jäljed põrandakattel.

Kohe esimesel koerajalutusel mööda jõeäärt allavoolu näeme hiliskeskaegse arsenali (praegune tudengikeskus) kõrval esimest (aga ka ainust) käpuli ja tänavale oksendavat tudengit (kell on umbes kaks päeval).

Siis sööma, festivali ühe leti sildilt saab teada ajakava, et festival kestab täna keskööni. Söögi juurde klaas kohalikku veini.

Siis endal väiksem ja koertega pikk jalutuskäik. Tagasi, postkaardid ja piduriided arvestusega, et kui tagasi tuleme, „palju vihma siis ikka sajab”, vihmavarju ei ole mõtet võtta.

Ooperisse minekul otsime jäätisekohvikut, mida ennist peatänava ääres nägime. Seda peavad usutavasti itaallased ja teenindus on aeglane. Siis ooper ise, millest pikemalt eraldi loos. Kohad on rõdu I reas, binoklit kaasas ei ole. Mu vasakul käel vaba koha järel on härrasmehel oranžid ketsid, E-st paremal on härrasmees, kes algul laseb mõne inimese läbi, aga siis teatab, et ta istub alles siis, kui kogu rida on kohal. Ilmselt siiski juba varem, sest minust vasakul on tühi koht, aga etenduse ajal ta ei seisa.

Rõduserv on hea lai, orkestrit ei paista, esimest korda näen konstruktsiooni, kust kava alla ei kukuks.

Tagasiteel on vaja saada ka paks järgmise hooaja mängukava, kus on kogu teatritrupi portreed ja nimed. Selgub, et E nägi päeval linnas üht tantsijat, kes kasutas vihmavarju nagu jalutuskeppi (millega meenub veneaegne lugu, kuidas keegi käinud kellelgi teatriinimesel külas või abiks kolimas ja näinud, kuidas mõni kolija astub hoopis teistmoodi kui tavaline inimene, ja siis võõrustaja seletas, et ah, paar balletikooli poissi tuli appi). Saab ka teada, et saladuslik lühend „Ks.” Amoni ülempreestri rolli laulja nime ees ei ole mittekasutatava eksootilise eesnime lühend, vaid tähendab aunimetust Kammersänger (teeneline laulja).

Tagasiteel tibutab; ajal, mil koeri käime toast toomas, hakkab kõvasti kallama.

Festival paneb pillid kotti juba kell 23. Mul on nende laulukunstist heliülesvõtteid, ka hõredast aplausist viimase loo järel.