Ise ma neid sündmusi vahetult ei mäleta, sest olin siis liiga jupp, aga paari raamatus mainitud tegelasega juhtusin kokku hiljem – näiteks vene keele õpetajaga, kelle tunnis pidime arutlema teemadel, miks on kakskeelsus parem kui ükskeelsus (jõudes küll välja arvamuseni, et õiglane oleks, kui N. Liidu üldine asjaajamiskeel oleks keel, mida emakeelena ei räägi ükski selle rahvas, näiteks esperanto), ja 1986 oli meil ülekooliline omaloomingupäev vene keeles (omaloomingupäeval istusime mitu tundi klassis ja kirjutasime või luuletasime, mille eest hinnet ei pandud, aga võis saada aukirja ja meene), ja siis selle vene keele õpetajaga pidime pidama venekeelset mõttepäevikut (vat ei tea, kas see alles on, oleks huvitav). Samas õpetaja, kes oli meil 1980. aasta paiku, oli palju pädevam ja loomult kärsitum, aga samas ka palju rahulikum ja takkajärele pälvis suurema austuse, kuigi mu keskmine hinne oli temaga kaks palli madalam kui järgmisega, sest järgmine pani tunnitöö, st tunnis osalemise eest väikesi hindeid ning peagi taipasime, et selle saamiseks piisas vaid üks kord tunni jooksul suu lahti tegemisest; kolm väikest hinnet andis kokku ühe tavalise, kolme hindega sai veerandihinde. Kontrolltööde eest pääsu ei olnud, aga taktika oli muidu väga edukas ja kergitas keskmist hinnet kõvasti. 1980. aasta paiku läks vene keele tunni õpetuskeel üle vene keeleks.
Seda ma ei teadnudki, et varem (enne umbes 1980. aastat) oli eesti koolides sõjaline algõpetus eesti keeles ja vene keel vabatahtlik (kui ei tahtnud, märgiti lõputunnistusele kriips ja keskmise hinde arvutamisel ei arvestatud).
Siis üks raamatu jaoks jututatud haridusministeeriumi ametnik, kes hiljem oli tarmukas ametiühingutegelane, oli mul keskkoolis padupunane ajaloo-asendusõpetaja. Nii et alati, kui ta järjekordselt oma tegevusala eestkõnelejana telekasse ilmus, ma alati naersin. Tema ja ka paljude teiste dokumentaalselt tõendatud pahategude tegijate mälu on aga tänapäeval väga kehv. „Ah et ma lasin ta poliitilistel põhjustel ametist lahti? Ei mäleta.” — „Ah et ma viskasin nad sinimustvalge kandmise pärast koolist välja? No ei või olla.” — „See siin ei või olla minu allkiri.” jne jne.
Aga minu mälu on seni veel parem – mäletan tollasest rahvasuust paljusid raamatus mainitud kuulujutte, suurt ettevaatlikkust koolimaja juures ühe naabermaja pööningule ronimisel (et miilitsavalve ei näeks, kuigi ega me kunagi õuele laskunud, sest siis viinuks miilits meid kooli, väga paha, pealegi mis me sinna hoovi otsinuks, kui see suvalist kola täis pööning oli huvitavam kui tühi hoov), ükskord miilitsaautodega piiratud Kalevi spordihalli, kus mööda katust jooksis keegi, tema järel, püstoliga käsi ees õieli, miilits (arvasime selle muidugi filmivõteteks, aga paraku ei märganud me kuskil ühtki prožektorit ega kaamerat) ning perekondlikku manitsemist, et ma koolis midagi ei räägiks, kui Rootsi-sugulased saatsid jõulukaardiks perekonnapildi Stockholmi ESTO-lt, mille strateegilisse kohta ehk sinimustvalgele olid kergelt peale kleepinud meile jõulukaktuse ja vanaemale pildilt puudunud nende vanaisa pildi. Jutt jumala tõsi.
Raamatus on tagapoole väikesi faktivigu, nagu et 1978. aastal selgus, et kalurikolhoos Hiiu Kalur oli tellinud Leningradist rohkesti teatud sagedusega kvartsgeneraatoreid laevaraadiote remondiks, aga Hiiu Kalur seda sagedust üldse ei kasutanudki, nendega hoopis ehitati Hiiumaal Soome-plokke. Autor väidab, et värvitelekate jaoks – aga taevas hoidku, millest arvukad värvitelekad Hiiumaal 1970. aastatel, kui neid anti tollal väärtuslike kingitustena suurte ametijuubelite puhul, nagu kirjutab raamat eespool. Autor on ilmselt leidnud, et plokk muundas PAL-signaali SECAM-signaaliks ning PAL ja SECAM kodeerisid erinevalt värve – aga peale värvide kodeerisid need erinevalt ka heli. Nii et Soome-plokki oli vaja ka mustvalgel telekal, muidu oli ainult tumm pilt. (PALi heli oli FM-, SECAMi heli UKV-lainealas, Tallinna 2. kanali (ETV) oma oli lainepikkusel u 4,5 m, mida me üksvahe pidime kasutama, sest telekas oli kaotanud hääle, ja Soomet vaatasime tummalt ja ma üldse ei teadnud, et sarja „V” tegelased rääkisid veidralt, ja siis juhtus ka, kuidas telekas rääkis Korbakas ja isa ütles, et pane see telekas kinni, ja ma panin, aga Korbakas tõmbas hinge ja rääkis kapi otsast edasi.)
Raamatust õhkub pidevalt ENSV elu pidevalt varjutanud teema, mis on populaarse saatesarja tegijail jäänud (peale üleüldise halluse) täielikult silme vahele – hirm.
* * *
Panen hääled sisse eile ostetud uuele telefonile ja tinistan teisest telefonist kohale ka taustapildi. Nüüd on mul jälle kaks [peaaegu] samasugust telefoni. Eesti kaardiga telefon on juhuslikult – pange hästi tähele – must. (hehe)
 |
| Xperia Z3 Compact (vasakul) ja Z5 Compact |
Siinmaisel on peal veel kaitsekiled, ma ei taha neid maha võtta, enne kui saan õige ekraanikaitsekile.
Panen õigeks käekella, et uus aasta tuleks ikka õigel hetkel, mitte nagu 2014/2015 ETV-s. On ees 13 s (vahepeal oli nagu 18 s).
Tujurikkuja lõpetab suure pauguga – kogu saadet mõtlen. Eelmise aasta asju ei mäleta me ka kumbki kokku peale selle, et jube mage oli. Lõpupirakas on muidugi täpselt silmaauku, väga tase, mul kerkib kohe silme ette algne video, sarnasust on palju (ka žestid, miimika, vuntsid, prillid on ajuti samad).
No comments:
Post a Comment