Saan läbi raamatu „Fledermäuse beobachten, erkennen und schützen”. Selles on iga teema eraldi, nagu metoodiline juhend: algul vaatleme, siis tuvastame, siis kaitseme. Peaaegu punktide kaupa. Pesakastide joonised on, inimestele nahkhiirte kasulikkuse seletamise juhised on.
Keeletundi sõites täheldan, et kesklinna kahe silla vahel on varesepuud, kus ümbruskonna varesed käivad magamas (ja uudiseid vahetamas).
* * *
Inetu asi poliitika jõuab keeletundi. Kõigepealt näidatakse kahe parteijuhi pilti; nad olla täna vaielnud teemal, kas riik tohib arvutis inimeste järele nuhkida. Kästakse sel teemal arutada; meie rühm kahtleb asja tehnilises teostatavuses (sel kujul, millest rääkis selle partei juht, mis mu arust – lugesin 2014 eurovalimiste eel läbi kõigi siinkandi parteide programmid – esindab analüüsivõimetuid kergeusklikke ja teeb hästi palju kõlavaid tühje sõnu). Olen vait, sest ma teemast palju midagi ei tea ja see vähene, mida tean, on kas mõni kuu vana või liiga tehniline või liiga spetsiifiline. Siis lastakse kuulata raadiouudiseid, kus õps otsib hulk aega õiget kohta, hüpates üles näiteks põnevast ja paljuselgitavast teemast „Kas parteid X [ülalmainitud tühikargajate oma] rahastab Venemaa?” ning mängitades ette ülevaate samast vaidlusest.
Siis peame ütlema, mida kirjutavad sellest ja üleüldse Pariisi hirmutegude reaktsioonist meie kodumaised ajalehed. Mul, kes ma olen servas esimene, lihtne öelda, sest Eestis on Eesti Õhu pankrot ning Suure Juhi taasvalinud parteipäev, terrorismi ei ole. Teisena räägib klassi teiselt poolt venelane, kes räägib, et oo jaa, Venemaa meedias on ainult üks teema, Türgi ja võitlus terroristidega Süürias. Et Venemaa pommitab terroriste ja rahvas hõiskab, et tubli, kallis president, ja USA on paha, sest müüb terroristidele relvi. Mispeale lähevad mul silmad jõlli, sest kesse asjalugude sättimist sedapidi enne kuulnud on – meenutagem kasvõi seda, mis riistadega täristasid Pariisi pätid; ka võivad haugi mälust pikema mäletamisega inimesed mäletada, kuidas kogu Süüria sõda üldse algas ja kesse Assadit seejuures on mitu aastat vaikselt toetanud, sest muidu kaoks Vahemere äärest kakssada meetrit kaid ära ja siis ei oleks ju üldse nagu põhjust purjetada läbi Bosporuse. Või kuidas Assad palus Vene vägesid kohale, nagu ikka, alles pärast seda, kui need olid juba saabunud. Aga järele mõeldes – no eks ole ju Venemaa alati pommitanud „terroriste” ja nipp on lihtsalt selles, et Venemaa määratleb terminit „terrorist” teistmoodi kui mujal maailmas. Venemaa vastane – järelikult terrorist. Assad on Venemaa sõber, järelikult on Assadi vaenlane terrorist. Mida ajupestud televaatajast tahta, tema jaoks on ohtlik kloun kallis, ja temataolisi on kümneid miljoneid.
Kolmandaks kõneleb üks lõunamaine härra, kes märgib õnneks, et asi ei ole üldse nii mustvalge, et osapooli ei ole kaks, vaid kolm või neli või viis, kes on kõik üksteise kraes. (Sellest oli nädalavahetusel FB-s tore pilt. Meenub samuti paljude vaenupooltega Eesti Vabadussõda, ja kohe seejärel selle üks juhtfiguure, kes 1920. aastatel oli Lähis-Idas ja aitas liitlastel tõmmata riigipiire, millest paljud sealkandi hädad algasidki – loodetavasti ei avasta seda ajalooseika sealkandi usumäratsejad.)
Siis vähe hiljem jutustab teine noormees, et ta olla möödunud aastal sõitnud trammiga Brüsselis läbi Molenbeeki ja näinud trammiaknast tänaval hirmutavalt palju habemikke: „Ma olen, eks ole, Usbekistanist ja seega näinud palju habemikke, aga seal oli neid veel rohkem.” Mispeale tuleb mulle meelde asi, mida suudan täitsa arusaadavalt seletada – nimelt kuidas Talibanil on uute liikmete värbamisel ainult üks kriteerium – habe!!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment