Hommikul on liim kivistunud, W2 käte-saba roosa selgub olevat kraad liiga tume, aga aitab küll, traati ega kitti kuskilt ei paista. Siga läheb karpi ja kotti.
Ja siis päeval käin – sõna otseses mõttes enamasti käin, vahetevahel ka jooksen – 3 (kolm) korda ühistranspordi hunnitu nimelise aastapileti järel. Ega turvamehed tea, mida ma iga kord paariks minutiks tulen, piinlik. Kahe maja vahel on oma 600 meetrit. Esimene kord käin lõuna algul; tuba tühi, tagasi soome jõululõunale. Teine kord (lahkun jõululõunalt vara) märkan linna poolt saabuvat 18. bussi ja rehkendan, et kui ka lähen bussiga, jõuan tagasi järgmisega. Nii juhtubki, aga tuba on ikka tühi.
Vahepeal on, eks ole, soome jõululõuna, kus toimub W2 ilmumine rahvale. Äratundmisrõõm. Ehitaja seletused. Soomlased ilmutavad elavat huvi äärelinna kõrtsi seinalt leitud Helsingi vanaaegse vaate vastu, tuleb täpselt juhatada, mis ja kus.
Kell 15.48 saan meili, et tulgu ma aastapiletile järele enne kella 16.00. Kirjutan, et olen tema juures käinud täna juba kaks korda ja üritan saabuda täpselt kella 16.00-ks ning kogu selles aastapiletiasjanduses on segadust rohkem kui tingimata vaja. Võtan jalad selga ja väntan osutatud kabinetti kolmandat korda. Saab teada, et täna kell 12.30–14.00 olnud nende osakonna jõululõuna (mis, nagu isiklikult täheldasin, oli alanud juba 12.20 ja kell 14.20 alles kestis), ja onkel palub vabandust, et ma „kõrvalmajast” pidin kolm korda jooksma (mina: see ei ole see kõrvalmaja, maad on üle poole kilomeetri). Aga pileti kätte sain. Nimi peal ja õige ka puha.
Poole kuuest tulevad külalised pilte vaatama. Laud on lookas. See, mis pilte ma algselt näidata kavatsesin, tuleb enne uut aastat ka meelde.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment