Algab pühade-eelne pisipuhkus välja võtmata puhkusepäevade arvelt, mida ei saa kanda järgmisse aastasse.
Esimese asjana sõidan naaberlinna elektroonikakaubamajja, ostma uut objektiivi, milles ei ole ma enam täitsa kindel, sest kuigi objektiiv oli riiulis ükskord olemas, ei vaadanud ma, mis kere külge see käib. Täna on äripäev ja poodides isegi kaks nädalat enne jõuluid suhteliselt vähe rahvast.
Ja mida ma näen: objektiiv on riiulis alles, aga hinnasildil seisab, et see on Nikoni kere jaoks. Tuleb müüja ja küsib, kas saab aidata. Vastan, et saabki: öelgu, kas sedasama objektiivi on ka Canoni jaoks. Müüja klõbistab arvutis ja teatab, et ohhoo, vabandust, riiulis on vale hinnasilt, väljas ongi Canoni bajonetiga variant. Kaob taharuumi, toob karbi, kõnnin kassasse, maksan ära. Kui siis, karp õrnalt käes ja õnnis nägu peas, trepi poole kõnnin, hüüatab selja tagant turvamees, kas ma kassas ikka käisin. Lehvitan tema poole kassatšekki.
Kella kõrtsis söömas ja siis tagasi.
Karbis on ka kaunis silt, et Sigma Corp. tänab viisakalt (sügavate Jaapani kummarduste saatel, kujutan ette), et olete ostnud meie objektiivi. Saab teada, et Sigma mõtleb ka kodukoha peale ega ole viinud tootmist välismaale, kõik Sigma objektiivid on valminud samas tehases Aizus. Selle peale tekib loomulik küsimus: kus on Aizu? Vaatan kohe telefonist, Mavericki kaart ei ütle midagi, suumin välja ja ohhoo! Uurige teie ka. Ei kiirga.
Aga enne seda käin kohalikus elektroonikakaubamajas, sealt uus 72 mm kaitsefilter ja suure fotoka ärasurnud originaalaku asemele uus. Pariisi platsi nurga peal pangaautomaat ei taha midagi muud teha, kui et küsib, kas muudame PIN-koodi. Mõtlen, et no vast on olnud sama juba hulk aega, eks siis muudame. Koodi panen imelihtsa, jääb kergesti meelde, üles ei kirjuta.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment