P, 929. päev: suur jalutuskäik II ehk G-punkti otsimine

Nii pikk ringreis siinkandi kindlustes, et mul saab X10 aku tühjaks.

Ilm on udune, aeg-ajalt tihub peent uduvihma.

Linna minekul kisendab bussis tumedanahaline koolieelik, kellega ta ema suhtleb inglise keeles ja kes on ilmselt saanud innustust filmist Speed, sest ta kisamine vastab täiesti bussi sõidukiirusele (u 10 s viivitusega): läbilõikav kisa täidab bussi ainult siis, kui buss sõidab kiiremini kui 20 km/h. Peatustes saabub seega hetkeks vaikus. Tundub, nagu kisaks laps sõnu I don't want a disaster, I don't want a disaster. Äkki peaks teatama politseisse, igaks juhuks?

Jaama juures poes ja pangaautomaadis.

Seltskond mahub sõidukisse väga täpselt. Et äärmise turvavöö obadus on keskmise istme kohal, on selle otsimine alati tükk tegemist ja põhjustab rohkeid kommentaare.

Terase­tööstus on läbi, maak sai otsa. Järel on Kõrg­ahju tänav ja selle ääres aia taga kõrg­ahju jäänused. Aia peal on silt, et üle­ronimine on eluohtlik, mida kõrgahju u 40-meetrine kõrgus ja rohke rooste ka selgesti kinnitab.

Puudlite kodumaa piirisilti ei näe, aga kohe muutub tänavapilt: keegi maju värvinud ei ole, tänavad on prahti täis, prügikast on ümber lükatud. Täpsemalt öeldes oli paljudes päeva jooksul läbitud külades kokku 1 laps ja 1 värvitud maja.

GPS käsib minna metsateele, kus aga parasjagu näib käivat metsavedu.

Einelauas puudub WC, seega ei vasta see euronõuetele. Kohvi tegemine külastajate ruumi nurgas ilmselt ka mitte. Euroopa Liit peaks selle ebasanitaarse koha kinni panema.

Raudmäe punkri juurde viib kaardi või GPSi asemel Google Earthi aerofoto. Praegu on talv ja punker – kus muidu olevat koguni maa-alune raudtee – on kõvasti kinni. Pikad prantsuskeelsed kirjad, millest keegi midagi aru ei saa peale selle, et fotokate ega koertega sisse minna ei tohi ja 1940. aastal hukkus fordi kaitsel üks sõdur. Huvitav betoonisarrus. Betoon on üldselt halvas seisus.

Nurga taga sissekäik ja muuseum (talvel kinni). Sissekäigu ees seisab Flak 36, millest kõik vähegi ärakangutatavad osad on ära kangutatud. Esil on veel 600 mm kindlusraudtee vagun ja soomustünn, mis pandud keset lahinguvälja 15 m kõrgusele üles, mees sees. Mu arust toimus sedasi toores karistamine, mitte asjalik vaatlus. Meenutagem Vene sarjast „Dembel” tünniguru, kus prapor oli keevitatud tünni ja luges väikese luugikese kaudu ette valitud mõttetarkusi sõdurimäärustikust. Isegi Indiast tuldi talt õpetust saama.

Parkla prügikast on ära põlenud, aga prügi on alles. Üks silt ütleb, et parkla on valveta, teine, et videovalvega. Kaameraid ei paista.

Võsas on kohaliku baari reklaam, kusjuures olukord on nii masendav, et silt on kleebitud tunduvalt suurema teise sildi peale. Siiski-siiski: sildi eest on võsa ära raiutud.

Pool kilomeetrit loodes, keset karjamaad, lehmaraja teises otsas, on suurem punkrite kogumik. Uuesti pirakad sildid, millest keegi aru ei saa. Võib-olla ütlevad, et kohale­minek keelatud. Jalad saavad võimsalt mudaseks (Eks ma olin tavaliste talvekingadega, just mõtlesin, et mis ma ontlikule ringreisile matkasaabastes lähen. Kui esmaspäeva hommikul hakkasin kingi porist puhastama, selgus, et osa sellest oli vees lahustumatu.)

Punkritel ust ei ole, aga mul on tunne, et maa-alune raudtee sõidab siiani.

Kinnitub varajasem mu arvamus, et inimesed võivad tulevikus seda selle monumentaalse strateegiamöödapaneku näidet (et sakslased ei mõista kaarega tulla, kindlustame ära ainult Saksamaa-vastase piiri) lugeda raamatust, ei ole vaja ise porimülkasse uudistama tulla, ning et kogu kupatuse võiks ohtlikest ainetest puhastada ja siis suudmed õhku lasta ja killustikuks jahvatada ning maa-aluse osa looduse ringkäigule jätta, nagu on tehtud Saksamaal enamikuga mäealusest Mittelwerk-tehasest (koos selles seniajani leiduvate lennuki- ja raketiosadega).

Punkrite kohal lõõrib lõoke.

Lähedases linnakeses on Marxi labor ja Lenini autoparandus. Baarist tuleb välja peaaegu täpselt nagu minu vend, käib korraks Lenini autoparanduse juures, läheb baari tagasi. Kohalikus miljonipeldikus lainetab põrandal oletatavasti vesi, saab kingatallad suuremast mudast puhtaks.

Edasi korraks läbi naabermaa nurga. Siis satume suurde barokktsitadelli.



Selgub, et kui keelusildi alt pilkases pimeduses käigust sisse minna, siis jõuab vallikraavi põhjas ringkäiku valepidi jalutades tohutu tiiruga tagasi algusesse ja kassatädi ei saa kurjaks ega midagi, kui talle lausa ei ütle, et me juba käisime, aga omal käel.

Arvan, et tsitadellis saaks kinnisvara päris soodsalt kätte, igatahes inimestel huvi selle vastu puudub:



Kuue kilomeetri kaugusel XIII saj kirik koos riigi kümnete tuhandete keskaegsete kirikute seas ainsa andamitorniga (või siis ilmaliku kohtumõistmise varjualusega). Kirikus on vähemalt seitsesada aastat olnud niiskuseprobleem, mida praegune gaasiküte (heitgaasid ruumi laiali) kohe kindlasti ei leevenda. Veel saame näha Jeesuse tooli. Parkla servas peenras õitsevad lumikellukesed.



Järgmiseks oleme linnas, mille nimi ühtib teatud autokere­kavatisega, mida linnaelanikud usuvad muidugi tulevat linna nimest, ent tegelikult see nii ei ole. Ka väidavad nad, et neil on riigi suurim keskaegne linnus. No jaa... Enamik ehitati sellest 1550. aastatel, mil isegi Eestis oli keskaja tinglik lõpp (1561) juba käega katsuda. Selle nn trakai suure hoovi peale saab sõita autoga.

Ega peene söömakultuuriga maal saa siis minna McDonaldsisse; minnakse kebappi.

Väikesel metsateel kohtume talveõhtus metskitsedega.

Metsas on taas märkamatult riigipiir. Jõuame šokolaadiriiki – kus Hansul ja Gretel oleks alles põli – ja tänavad on puhtad. Linnake on jõekäärus, mille keskel künkal olevat riigi suurim keskaegne linnus ja alles kaks üsna vana välimusega silda:




Linnusevärava juures on silt, mida seal sees leida on; üks selgitus näib ütlevat, et seal on puljongidušš. Rõve.

Siis maantee- ja kiirtee vaheline tee, kus jupp on ära lagunenud ja selmet see ära parandada, on pandud silt, et tee klassi on alandatud. Suure raudteejaamaga Vabamäe linnas, kust Euroopa pealinna rong läbi sõidab, ei ole vaadata midagi. Välja tuleme alles linnas, kus elab mu viimatine prantsuse keele õpetaja. On juba üsna pime. Vaadata on tellingutes torniga kirik (ma esti arvan, et seal ümber on huvitav rõdu) ja kohaliku Koodi-Jaani kuju.

Siis tagasi ning okkalise poe hiidristmikust mõistagi vales suunas, aga treppi jõuan.

Ning arvake ära, mida ma korterisse jõudnuna kotist leian? Et mul olid kaasas kaht sorti küpsised, et neid teistele pakkuda!